Huvi Eesti kagunurga metsavendade vastu tekkis vanaonu Arnold Kallaste saatust uurides, kes varjas end üksi 8 aastat, vaheldumisi metsas ja sugulase pool. See pani mõtlema paljudele uue riigikorra jõhkrusele jalgujäänutele, nende vastupanule oma väärikuse ja võimaluste piires, nende argielupainele ja pealesunnitud tegevusetusele pika varjamise vältel. Soovist rohkem teada saada selle maanurga nende elanike kohta, kes olid vastu tahtmist oma varasemast argielust välja surutud, kodudest ja omastest ilma jäetud, pidevas valvesolekus, et mitte sattuda tapmise või vangistamise ohvriks, vaatasin arhiivis nii vanaonu kui temaga suhelnud saatusekaaslaste toimikuid. Mind huvitas kõik inimeste aastatepikkusesse metsaellu puutuv, inimpsüühika vastupidavus või -pidamatus sellises olukorras. Vaadeldavaks jäi põhiliselt üks kooslus inimesi, mis hiljem jagunes kaheks (nn Vähi-Kuusi-Kauri ja Eriku grupiks), nendega suhelnud metsavennasalgad (Pilvede ja Läti eestlaste omad) ning üksikvarjajad. Kõigi nende aastatepikkune metsaelu lõppes lahingutes julgeolekujõududega Saikas, Härämäel, Viglasoos, Puutlipalus ja Pabra soos, Haavistu metsas ja mujal. Hämmastust tekitas metsavendade võime psüühilise pinge all kokku hoida ja erimeelsustega toime tulla, jagada aastaid väikest ühist eluruumi ja mitte kaotada selles olukorras elu mõtet ja lootust.

Toimikutes leiduvat kokku võttes tundusin kahjuks endale mingi julgeoleku hääletoruna, kuna seal on kõik lood tõlgitud ja nihutatud julgeolekutöötaja üleolevasse, süüdistavasse, halvustavasse vaatepunkti. Seal kajastuvaid sündmusi varjajate vaatepunkti tagasi tõlkides sain mõningast aimu hävingust, mida uus riigikord oli neile kaasa toonud, rasketest läbielamistest, võitlusvaimust, ellujäämisstrateegiast ning painetest.

Vaadeldes rööve, mida neile süüks pandi, kuid mille käigus juhuslikele kohalolijatele reeglina liiga ei tehtud (kui tegu polnud RJM ehk Riikliku Julgeolekuministeeriumi kaastöötajaga või punaaktivisti perega), tasub meenutada, et neid toime pannud inimestel olid varem olnud kodud, korralikud talumajapidamised ja ametid, ühelgi neist polnud eelmise riigikorra ajal olnud kriminaalseid kalduvusi. Eesti Vabariigis olid nad olnud talupidajad ja -töölised, rätsep, õpilased (üks hiljem arstitudeng Tartus), tellisevabrikutööline, vallavanemad, meierei juhataja, raamatupidaja, politseikonstaabel, metsaülemad, jne. Punase võimu kehtestajad jätsid neile vaid 2 valikut: kas piinatav ja ori Venemaal või tagaaetav, end relvaga kaitsev ja röövidega elatav metsavend (kes teadis, et tema pärast on ohus kõik tema sugulased ja abilised).

Proovisin koondada toimikutes leidunud märkmeid metsavendade tegutsemiste ja liikumiste kohta. Kaartidele sai kantud toimikutes nimetatud punkrite ja laagrite asukoha metsamassiiv, seal elanud inimesed ja punkri kasutamise aeg, tulevahetused ja metsavendadele süüks pandud röövid ning rünnakud. Lisatud on nimekiri toimikutes märkimist leidnud metsavendadest ja varjajatest.

Masinkirjas esitatud materjal (valikulised tõlked) ning fotod on pärit asjassepuutuvate isikute toimikutest Riigiarhiivi fondides ERAF 129SM, ERAF 130SM ja ERAF 134SM.

Oma osa lehe koostamisel on Vastseliina koduloomuuseumil Kaja Tuule isikus. Erakogu fotode eest suur tänu Arnold Langi tütrele Tiina Tuvile ning Richard ja Elsa Vähi tütrele Üvi Kuusile. RJM töötajate kohta käiva viite eest tänu Tiit Noormetsale ja kontaktide eest Kalju Aaropile. Samuti Läti metsavendade uurijale Astrida Ievedniece'le.

See koduleht ei pruugi olla lõplik. Juhul, kui lisandub huvitavat materjali, saab seda täiendada.

Mari Pukkonen, veebruar 2011

e-kiri: maripukkonen@gmail.com

NB! Kodulehel leiduva materjali (tekstide, tõlgete, kaartide ja fotode) publitseerimine on lubatud vaid kodulehe autori nõusolekul.