Kohalike muutmine illegaaliks oma kodus.

KA: Umbes kuu pärast nõukogude vägede sissetungi sain kutse ilmuda tööpataljoni teenistusse nõukogude armeesse, kuid hoidusin kõrvale ja asusin end võimude eest varjama. Isikut tõendavat dokumenti ma nõukogude võimult ei saanud. KM: 1944. aastal käis Karl Kaur end miilitsaosakonnas arvele võtmas, kuid miilits Savimägi arreteeris ta kohapeal. Karl Kaur andis mulle lubaduse ära põgeneda ja käskis oodata end metsa serval küünis, mis asus kodust u 2 km kaugusel. Läksin sinna ootama ja öösel Karl Kaur tuligi. Esimene öö ja pool päeva olime meie maja lähedal metsas. Hommikul nägime, kuidas miilits arreteeris Karl Kauri vanemad. Koju me ei läinud. Teisel päeval läksime Lätti Aluksne lähedale Malupesse mehe sugulaste juurde, seal olime mai lõpuni 1945. Mai lõpust 1945 suvi läbi olime Pauli metsas tekkidest ja okstest telgis. Talveks ehitasime punkri, kus olime sügiseni 1947. Toitu andis mehe ema, teistega ei suhelnud. Relvi meil 1949. a-ni ei olnud. 1947 talvel sõitsin külla tädile Pärnumaal, samuti sõitsin sõbranna juurde Järvamaale, õnneks viperusteta. LE: 1944. a, kui koju jõudsin (Saksa sõjaväest, ei läinud Tallinnast laevaga Saksamaale), ilmusin nõukogude võimu ette, omasin ajutise tunnistuse elamiseks ja hakkasin kodus tööle, läks üks kuu aega edasi, kui võeti mind kinni julgeoleku poolt ja viidi 15 km kaugusele Ruusmäele, kust sain ära põgeneda, kartes karistust, hakkas varjamise aeg.

1945. a Alfred Erik varjas end algul kodus, siis läks metsa. Ta naine Erna Erik elas meie juures talus, suvel 1945 elasid kuu aega meie juures kodus Erik Alfred, Sikk Hartvig, Erik Vilbert, Visk Voldemar. Võõraste eest varjasid nad end küünis ja laudas. EA: Sikk Hartvig ja Visk Voldemar olid kuulunud Omakaitsesse ja teeninud Saksa sõjaväes. Esialgu 1945. a varjasime mu isakodus (Erik Alfred, Sikk Hartvig, Erik Vilbert, Visk Voldemar), hiljem metsas, 1945 tulid metsa veel Kaur Karl ja Kaur Melanie, Liira Edgar, suvel ühinesid meiega Bibikov Harald (teise nimega Talgre Ernst) ja Hammas Robert. 1950. a ühinesid vennad Langid. SH: Töötasin 1945. a Misso arstipunktis, Erik Helmi oli seal õde. 1945 suvel tuli julgeolek mind arreteerima, Erik Helmi saatis Liira Nikolai kaudu sõna ja ma asusin varjama, algul oma õe juures, siis Erik Helmi isatalus. EA: 18. juunil 1946 tappis julgeolek haarangul mu metsavennast venna Erik Vilberti, kui ta läks Vähi Richardi tallu (Samas tapeti ka Laiv Kaljo ja Vähi Nikolai). Surnu oli ööseks jäetud Vähi Richardi majja, ma varastasin ta sealt ära ja matsin maha punkri lähedale Tikka metsa. PJ: Suvel 1946 tapeti haarangul 100m Vähi Pauli majast 2 tundmatut metsavenda ja juhuslikult tapeti ka Vähi Pauli vend Nikolai. Kaks metsavenda, kes tapeti, hüppasid välja tema maja aknast. Seda nägi pealt minu isa. LE: 1948. a sain kutse metsast välja tulla, teised ütlesid, et ära mine, ega siis teisi ka metsa ei jäeta ja nii, teiste mõjutusel, ma välja ei läinudki, jäin metsa edasi.

KM: Ehitasime pärast kohtumist Liira Edgariga uue punkri Tikka metsa, kus olime kolmekesi 1949. a kevadeni, kui meie juurde punkrisse tuli Kuus August, kelle sugulased olid „kodumaa reeturitena“ küüditatud. Läksime kolmekesi (Kaur Melanie, Kaur Karl ja Kuus August) tagasi Pauli metsa punkrisse, kus varjasime end kevadeni 1950, ka suve-sügise 1950 olime kolmekesi. 1950. a sügisest 1951. a suveni olime punkris Parmu metsas Muraski küla lähedal. Sel perioodil oli meil söögiga kehvasti. 1951. a kevadel tõi Kuus August meie juurde Richard Vähi, läksime neljakesi Tikka metsa. EA: Kuni 1949. a me röövidega ei tegelenud. Naine Erik Erna elas siis Väike-Tiilike, Marinova jt külades, töötas seal talupidajate juures. LE: Siegert Richard sai surma heinamaal, kuhu läksime heinale, tema sai surma, minul õnnestus ära joosta, nii mitu korda otsiti mind, kuid igast paigast pääsesin eluga, haarangu meestele pole vastu hakanud.

Kuritegude mitte omaksvõtmisel kasutati soovitud tunnistuse saamiseks elektrivoolu rajooni sideosakonnast toodud induktor-telefoniaparaadist. Paljastatud juhtmeotsad kinnitati Agarile sõrmede külge, Eenla L-le ka varvaste külge, sundides jalgu paljaks võtma, Kitlele sõrmede ja pea külge ja Raagile kinnitati juhtmeotsad hammaste külge, misjärel anti telefoni vänta keerutades elektrilöök (max110-130 volti). Ebaseaduslikult hoiti vahi all Raagi 6 ööpäeva, Eenlat 6 ööpäeva, Eenla L-i 6 ööpäeva, Härmi 28 ööpäeva, Kitlet 5 ööpäeva, misjärel lasti vabaks, kuna nad süüd omaks ei võtnud. Agarit antud fakti kohta küsitletud ei ole, kuna ta viibib vangla psühhiaatriahaiglas Leningradis.

KM: 2 grupi vahel oli eriarvamusi seoses konspiratsiooni, tegevuse, varustamise jms-ga. Vähi Richardi grupp oli aktiivsem, Erik Alfredi oma passiivsem ja konspiratiivsem. EA: 1951. a lahkusime pidevate haarangute tõttu Haanjasse, Missost 20 km kaugusele. Asusime Ala-Suhka küla lähedale Kergatsi külla, Sepioru talu lähedale. Enne, kui meie 9 liikmeline rühm Haanjasse ümber asus, saatsin õe „luurele“ Haanjasse. Ta käis meie tuttava juures, kes elab Pari külas ja tema kaudu saime teada, kuidas on seal olukord, kas julgeolek tegutseb külades. Erik Helmi tuli tagasi ja ütles, et Haanja kandis on võimalik varjuda. Sama sõnumiga tulid tagasi ka luurele läinud Kaur Melanie ja Kaur Karl. KM: (1951) Läksime kõik Haanja metsa, kuna meie metsas (Tikka) korraldati haarang. Haanja juures koondusime "kodanlike natsionalistide rühma“, kuhu kuulus 4 meest ja 4 naist. Suvel elasime telkides, talvel punkris. Mul relva polnud, meestel oli. Meestel olid automaadid ja vintpüssid, naistel püstolid. Gruppi kuuludes tegin süüa, pesin pesu, käisin marjul ja seenel. Mehed varustasid meid söögi ja riietega. Mehed käisid asustatud punktides ja korraldasid seal rööve. Nad röövisid kooperatiive ja tõid punkrisse jahu, suhkrut, viina, suitsu, riiet ja jalatseid. Autodelt röövisid hapukooremannerguid. Samuti tõid terveid lambaid, sigu jt elajaid. Kolhoosipõllult saadi kartulit ja kapsast. Kartuleid säilitati spetsiaalses koopas, kapsas soolati tünni. Kahel viimasel nädalal oli meil hobune. See võeti Voronkinost Petseri rajoonist "1. mai" kolhoosist kapsaste ja kartulite vedamiseks. Mehed heitsid nalja, et hobune oskas vaid vene keelt, seega oli vaja varastada ka vene keelt rääkiv inimene. Selle hobusega toodi kauplusest puhvaikad, kohvi, teed, tualett- ja majapidamistarbeid, suitsu, viina, veini, meeste sokke jne. Sama hobusega toodi ka 4 siga ja 1 metallahi. PA: Kuus Augustiga kohtusin neljandat korda 1952. a sügisel metsavendade laagris Haanja k/n-s, Võru rajoonis. Viibisin seal kaks päeva ja nägin metsavendadel ka relvi. Kokku oli metsavendi seal 7, neist 2 naist. Teisi peale Kuus Augusti ma ei tundnud. Ühte kutsuti Richardiks. Pidasin teda Vähi Richardiks. Kahe ööpäeva jooksul, mis ma seal veetsin, nimetasid nad üksteist nimepidi, kuid nende nimesid ma ei mäleta. Süüa andsid mulle metsavennad. Nad valmistasid laagris lihast kotlette, keetsid kohvi. Kust nad liha said, ei tea, kuid nägin laagris värsket lehmanahka. Arvatavasti olid nad kuskilt varastanud lehma ja teinud selle lihaks. Metsavendadel oli laagris hobune koos vankriga. Kust nad hobuse ja vankri said, ei tea ja ei küsinud ka. Omavahel rääkisid nad kulunud pesust, sellest, et pesu on räbaldunud ning et neil on laagris röövitud koorepütid (mannergud). Üks asus sealsamas kõrval. Nägin, kuidas naisterahvas võttis sellest komme ja jagas neid tee kõrvale. Teed jõid kõik metsavennad, ka mina koos nendega. Kust poest nad komme röövisid, ei tea. Oletasin, et need on mõnest kauplusest röövitud, küsima seda ei hakanud, kartsin kahtlust äratada.

31. dets.1951 Ossipov koos tõlk ltn Laasiga (ja 20 sisevägede sõduriga), jõudes Aluksne territooriumile vendade Berkuliste talu lähedale, kes elavad Aluksne ja Vastseliina rajooni piiril Rammuka küla lähedal (Augure külas), pidasid selles talus kinni Kiudsoo Elmari. Kinnipidamist läbi viiv Ossipov ja Laas peksid poolsurnuks nii Kiudsoo Elmari kui mõlemad vennad Berkulised (Helmut ja Arvid). Võttes kaasa nii Kiudsoo kui vennad Berkulised ning võttes neilt talust ebaseaduslikult liua süldiga ja 5l samagonni, sõitsid nad Aluksne RJM osakonda, kus pidasid terve päeva joomingut. Kinnivõetuid hoiti ebaseaduslikult kinni 6 päeva, pärast mida Kiudsoo arreteeriti, kuid vennad Berkulised, kelle kuritegu ei suudetud tõestada, lasti vabadusse. Ülekuulamisel Kiudsoo tunnistas, et samal ajal, kui teda Berkuliste pool kinni võeti, asus tema vend Kiudsoo Oskar punkris Berkuliste talu lähedal.

KM: Läksime Grünthal Leidaga Erik Alfredi punkrisse külla juuli algul 1952. Punker asus Vänni ja Viitina küla vahel 1 km kolhoosi sigalast. Meie laager asus siis u 0,5 km Purka külast metsatukas (ülestunnistuse tegemise ajal olid nii punker kui laager juba maha jäetud). Laagrist punkrisse oli u 5-6 km. Laagrist lahkusime õhtul, kohale jõudsime kell 2-3. Punkris olid: Erik Alfred, Erik Erna, Lang Arnold, Lang Roland, Kiudsoo Oskar, Sikk Hartvig. Olime punkris 3-4 tundi, tulime veel öösel tagasi oma laagrisse. Grünthal Leida oli 26-27 aastane, Erik Erna oli tema vanem kauge sugulane. Nemad eraldusid alati ja rääkisid omi jutte. Meie teistega rääkisime oma elust-olust. Oma salga röövkäikudest kellelegi rääkimine oli karmilt keelatud, seetõttu sel teemal ei rääkinud midagi. Teist korda läksime Grünthal Leidaga juuli keskel, kahe nädala pärast. Karl Kaur ja Kuus August saatsid meid ülesandega – saada teada, kes nende salgast on nõus koos kalale minema, pidime kokku leppima kalalemineku aja ja koha. Et sel päeval sadas vihma, jäime ööseks ja alles järgmise päeva õhtul jõudsime tagasi oma laagrisse.

Sõitsime läbi Vastseliina Tsiistrest mööda, kokku Petseri linnast 40-45 km. Esimesena väljus külavaheteel naine, sisenes metsa, aga mees lasi end sõidutada 4 km edasi. Peatades auto, läks ta ühte tallu, mis asus umbes pool km vasakule pööravast teest. Oli seal 15-20 min, tuli tagasi autosse ja me sõitsime tagasi sellesse kohta, kus oli väljunud naine. Seal ootas metsavaheteel koos selle Petserist sõitnud naisega üks mees ja veel üks naine (haige), mässitud teki sisse. Peatasin nende juures auto, nad panid haige naise autosse ja me sõitsime tagasi Petseri suunas. Mees, kes oli koos haige naisega metsas, jäi tee peale.

Autos istus juba ees haige naine nimega Elsa, nägu oli tal kaetud, näha olid vaid silmad. Istusime autosse ja sõitsime. Kümme km Vastseliinast edasi keerasime paremale ja sõitsime mööda metsavahelist teed. Sõitnud umbes kilomeetrit-poolteist, väljus ta ja läks metsa, Petserist tulles paremat kätt, kuhu ta läks, ei tea. Umbes kümne minuti pärast tuli ta tagasi ja ütles, et edasi ei saa sõita, tee on vilets. Võttis oma kompsu ja tahtis lahkuda, kuid oli näha, et tal oli raske, sest ta polnud veel päris paranenud, aga kompsus oli tekk, padi ja veel midagi, ning ta palus end saata. Ma võtsin kompsu ja läksime koos. Umbes 500 meetri pärast peatus ta ja ütles: „No nüüd ma lähen sellesse majja“ ja näitas mulle talu, mille katus oli tee pealt näha, umbes 100 m metsa sees. Aitasin tal kompsu üle kraavi ja ise läksin tagasi. Umbes 60 m enne autoni jõudmist kuulsin auto lähedal kõnet, esialgu ei näinud, kes seal oli, kuna auto seisis käänaku peal. Käänaku taga nägin kolme meetri kaugusel hallis ülikonnas meest, piimakard käes, kes oli juba auto juurest lahkumas ja astus samas suunas, kuhu oli lahkunud naine. Läksin auto juurde ja küsisin, mis ta tahtis. Autojuht ütles, et mees oli küsinud, mida ta seal teeb. Ta olevat vastanud, et tõid haige. Mees oli öelnud „Ahah“ ja lahkunud.
Istusime autosse ja sõitsime Petserisse tagasi.

KM: Pidevalt korrati, et röövida võib riiklikke ja ühisasutusi, mitte mingil juhul eraomanikke.

1949. a detsembris võeti ette rööv Visikumsi kooperatiivis, 15-20 km Aluksnest läänes. Inga oli sealtkandist pärit, tundis hästi kohta, asendit, valvet. Inga ja Koemets Rudolf tegid eelnevalt luuret kaupade kohta. Röövitud kaup toodi kolhoosi hobusega Aluksnest Laura viivat teed mööda punkri piirkonda. Visikumsi mõisast mööda, umbes Kalmededze mõisa juures lasti hobune lahti ja kraam viidi seljas punkrisse, umbes 10 km kaugusele Parmu metsa. 1950. a augustis rööviti Tullus Lembitu ja Visk Voldemari initsiatiivil Veclaicene kauplust. Kuus August, Kaur Karl, Lang Arnold ja Põllu Alfred tegid enne jalgratastel luuret. See kooperatiiv varustas ka teisi kooperatiive. Kalluste Heino viis Võru Autobaasi autoga metsavennad kohale ja hiljem autoga Pihkva-Riia kiviteed mööda Käbli küla juurde, kust kaup viidi seljas laagrisse, mis asus Kunnalaane juures, kus varjasid Visk Voldemar, Tullus Lembit, Kuus August ja Grünthal Leida. Kaur Melanie, Kaur Karl, Erik Alfred ja Lang Arnold olid sel ajal Parmu metsas. TK: 1950. a augustis rööviti Markalne kauplust. Kaup toodi ära Põllu Alfredi hobusega. Teel Markalnest Tikka metsa pidasid miilitsatöötajad nad Misso mõisa juures kinni. Et neid asuti autoga jälitama, jätsid metsavennad kraami ja põgenesid metsa. Samast sündmusest: Varahommikul augustis 1950 istusime meie, so Tell Kalju, Pild Raimond ja Kurra August, Salundi majast Kunnalaande viiva tee ääres ja jõime samagonni, kui kohtasime Põllu Alfredit. Põllu Alfred rääkis, et keegi varastas temalt öösel hobuse ja ta läheb sellest miilitsasse teatama. Käskis meil ära metsasügavusse minna. Põllu Alfred oli väga närvis. Hiljem kuulsime, et Põllu Alfredi hobune oli Missos toidukraamiga kinni peetud. Tegime järelduse, et Vähi Richardi grupp kasutas hobust Markalne kaupluse röövimisel ja Põllu Alfred oli asjasse segatud. EA: 1952. a mai algul kohtusime Richard Vähi salgaga Plaani-Luutsniku teel. Järgmised 3 päeva veetsime koos Maksa metsas jahil, seejärel käisime röövimas Ziemere kauplust Lätis. Kaup jaotati Maksa metsas. Igaüks sai paari jalanõusid, pluusimaterjali, kleidisitsi, pesu jm. 6-8 pudelit likööri, viina, konserve, suhkrut ja komme söödi ühiselt punkris. 1952. a mais tehti katse röövida Veclaicene kauplust. Metsavendade pihta avati tuli, nad nägid, et keegi sõitis mootorrattaga poe juurest ära. Jälitamisest hoidumiseks taganeti metsa. PH: 24. juuli õhtul 1952. a sain käsu sõita hommikul Laura laadale. Laadisime õhtul auto täis ja jätsime autobaasi õuele. Kell 4 hommikul läksime viiekesi minu autoga Laura, seal olime u kell 6. Kell 11 oli kala müüdud ja pöördusime tagasi koju. Umbes kell 1 päeval pöörasime Pihkva-Riia kiviteelt Vastseliina poole ja sõitnud u 200m, ilmusid tõusul teele viis relvastatud meest, kaks auto ette ja 3 külgedele. Mehed panid relvad laskevalmis, automaadid ja püstolid, peatasid masina ja sundisid relvaga sihtides sõitma teelt kõrvale metsa u 80 m. Seejärel võtsid nad meilt kalade müügist teenitud raha 1500 rbl, kontrollisid kviitungit, millise summa eest kala müüdi, lugesid raha üle ja ja keelasid surma ähvardusel kahe tunni vältel kuhugi minna. Mehed võtsid automootorilt süütejagaja ja lahkusid. Kahe tunni pärast läksime jalgsi Vastseliina ja teatasime juhtunust julgeolekusse.

Augusti algul 1952 toimus Kõrgesilla kooperatiivi rööv Katšanovo rajoonis Pihkva oblastis. Utsitajad olid Rääbis Leo ja Ivanovitš Jaan, kes tundsid paikkonda, osavõtjad: Vähi Richard, Kuus August, Kaur Karl, „Paul“, Vähi Rafael, Rääbis Leo, Ots Ferdinand, Ivanovitš Jaan. Kraam viidi hobusega Rääbise laagri juurde, kus saak jagati. Meie laager sai 2-3 kasti viina, erinevaid puuvillakangaid iga inimese jaoks 20 meetrit, sukki, sokke, komme üks-kaks kasti, 10 karpi konservi. Kõik peale konservide ja kommide jagati üksnes röövist osavõtnute vahel. Pärast Kõrgesilla röövi hakati valmistuma uueks. Sel eesmärgil läksime augusti algul 1952 (Karl Kaur, Kaur Melanie, Rääbis Leo, „Paul“ ja Grünthal Leida) Erik Alfredi juurde, et leppida kokku koostööks Veclaicene mõisas asuva kooperatiivi röövis Lätis. Meie, Kaur Melanie ja Grünthal Leida, läksime kaasa vaid selleks, et mehed ise ei teadnud teed Erik Alfredi punkrisse. Et meestel oli kaasas viina ja nad hakkasid seal viina võtma, kästi meil Grünthal Leidaga laagrisse tagasi pöörduda, mida ka tegime. Järgmisel õhtupoolikul tulid Karl Kaur, Rääbis ja „Paul“ tagasi laagrisse. Nende jutust võis mõista, et röövis oli kokku lepitud ja see pidi toimuma ühel puhkepäeval. Mäletan, et sel päeval sadas vahetpidamata vihma, mistõttu rööv otsustati edasi lükata, milles polnud aga Erik Alfredi salgaga kokku lepitud ja Lang Roland nende juurest tuli sellepärast õhtul meie laagrisse, Rääbisele aga jäigi sellest teatamata. Augusti keskel 1952 korraldasid kaks salka, kellega seltsis kaks üksikut metsavenda, röövi Veclaicene kooperatiivis. Kõigepealt mindi Pihkva-Riia kiviteele Murati mõisa juurde, kus peeti oma plaanide elluviimiseks kinni üks veoauto. Seal olnud mehel ja naisel kästi ronida autokasti. Rooli istus Vähi Rafael, kes sõitis koos metsavendade, kinnivõetud autojuhi ja selle naisega Veclaicene kaupluse juurde. Seal lukustati juht ja selle naine kooperatiivi keldrisse, murti kooperatiivi sisse ja võeti suures koguses söögi- ja muud kraami, laoti autole ja sõideti minema. Olles sõitnud kooperatiivi juurest mõnikümmend meetrit, avati nende pihta tuli. Roolis olnud Vähi Rafael sai õlga haavata ja polnud võimeline autot edasi juhtima. Auto jäeti maha ja joosti laiali. Ka Lang Roland sai haavata õlga ja Erik Alfred kergemalt jalga. Ebaõnnestunud röövi järel saabusid kõigepealt laagrisse Vähi Richard, Vähi Rafael ja Sikk Hartvig. Alles kolmandal öösel tulid laagrisse Kaur Karl, Kuus August, „Paul“ ja Leimann Endel Pilv Milberti rühmast, kes ka sellest ebaõnnestunud röövist osa võttis. Lang Roland oli raskelt haavatud ja kanti teiste poolt Erik Alfredi punkrisse. Kes nende pihta tule avas, ei teadnud keegi. Siiski, käisin tõesti punkris veel ühel korral. 3-4 päeva pärast läksime mina, Karl Kaur ja Kuus August Erik Alfredi punkrisse haavatutele hangitud ravimeid viima. Alates 1951 pidasime sidet Ruusmäe ämmaemanda ja velskripunkti velskri Teasega. Saadud ravimid viisime Erik Alfredi punkrisse, kus lebasid haavatud. Saime penitsiliini, streptotsiidi, glükoosi, rivanooli, hematogeeni, joodi, sidet jm. Tease juures ravimite järel käis Leimann Endel ja tõi need meie laagrisse, paludes need punkrisse edasi viia. Ta ütles, et on öö läbi magamata ja äärmiselt väsinud. Kaur Karl ütles mulle, et võib-olla tuleb mul Erik Ernat aidata, kuna nende rühmas oli Erik Erna ainus naine. Viibisime seal punkris paar tundi ja läksime oma laagrisse tagasi. Jutt ei laabunud, kõigil oli suur mure Lang Rolandi tervise pärast, mis Sikk Hartvigi sõnutsi päev-päevalt halvenes. Sikk Hartvig oli elukutselt velsker ja ravis haavatuid. Rohkem ma seal punkris ei käinud.

Aknaraam oli tõstetud eest, akna all olid jäljed, ukse kõrval veri. Uks sigade kandmiseks oli põrandal. Põrandal olid ka 5 sea sisikonnad ja õlilamp. Elanik Hussar koos naise ja 10a tütrega olid aita kinni pandud. Nende majast oli võetud õlilamp ja 2 plekkpange, mis olid jäetud lauta. H: Öösel kell pool 1 koer haukus õues. Väljas olid 2 meest, üks neist vaigistas koera. Mehed küsisid, kas kõrvalisi isikuid on. Siis küsisid võõrad nuga, lampi ja 2 ämbrit. Noa asemel ulatasin saksa täägi. Üks neist väljus, teine jäi kööki. Välja läinud mees küsis tagasi tulles, kas teil on keldrit vms lukustatavat kohta. Vastasin, et keldrit pole, aga on ait. Võõrad palusid meil soojalt riietuda ja aita minna. Meid pandi sinna kinni. Kuulsin väljas lasku ja sea kisa. Õuele sõitis hobune. 20 min pärast sõitis hobune minema. Üks võõrastest tuli aida juurde ja küsis, kellele kuulub raudahi kuuri kõrval. Ütlesin, et mulle. Pärast seda seal polnud. Küsitleja: Miks te täägi andsite? Vastaja: Röövlid küsisid nuga, aga ütlesin, et mul nuga pole. Küsisid siis, et millega ma ise siga tapan. Ütlesin, et täägiga ja andsin selle. Küsitleja: Kust selle ahju saite? Vastaja: Leidsin talu lähedalt 1944. aastal. Talvel kasutasin, suveks tõstsin õue. EA: Sead viisime hobusega metsa, sealt kandsime punkri juurde.

LE: 1949 rahva väljasaatmisel osa mehi tuli metsa juurde. Tuli ka Kuus August, hakati eraldi käima ja kuidagi nagu teistmoodi, oldi vihased. Kõik algas nimelt Kuus Augusti seletustega kuidas abikaasa ära viidi ja minule ka üteldi, et kui metsas elad, siis metsas. Kui tahad kodus olla siis meie ei nõustu sellega. Nii juhtuski, et nemad jätsid mind maha, jäin üksinda. TK: 1951 mais röövisime (Tell Kalju, Ivanovitš Jaan, Erik Gustav) Ponkuli kauplust Lätis. Läksime öösel jala. Valvet polnud, sidet lõhkuma ei hakanud. Kraami viisime seljakottidega metsa. Enne lahkumist tuli sinna üks venelane. Võtsime kinni, sidusime käed seljataha ja panime poodi kinni. Võtsime tarbekaupu, alkoholi, tubakatooteid, konserve. 1951 juulis läksime uuesti Ponkulisse. See oli juhuslik, plaanitsemata rööv. Päise päeva ajal läksime (Tell Kalju, Erik Gustav, Papp Jaan ja Pilt Linda) Ponkuli poodi. Jõime seal ja jäime purju. Papp Jaan ja Pilt Linda lahkusid ennelõunal ja kutsusid ka meid äraminekule. Kui nad olid läinud, pani Erik Gustav ette raha ja kaupu röövida. Röövi algul hakkasime purjus peaga lärmama. Võtsime püstolid välja, müüjannad pistsid kriiskama ja jooksid välja. Erik Gustav ütles, et läheb otsib lahkumiseks hobuse. Käskis mul poes oodata ja läks ise küla peale. Ootasin 20 minutit. Siis otsustasin lahkuda. Võtsin kauplusest 500 rbl raha, 2 paari kirsasaapaid, panin taskusse paar pakki žilette habeme ajamiseks. Hakkasin minema külast välja üle põllu metsa. Teel hakkasid mingid mehed mind jälitama ja pidin jooksu pistma. Peitsin end jälitajate eest metsa, kirsad viskasin tee peale. Erik Gustav pärast seda punkrisse ei naasnud. Hiljem kuulsime, et ta oli külas kinnivõtmisel põgenemiskatsel tapetud.

EA: Kuni asusime Tikka metsas, käisime Niilo Elmari juurde uudiseid kuulamas, sest endal meil raadiot polnud. Niilo Elmar kuulas BBC-d soome keeles ja Soome raadiot. Hiljem oli meil 2 raadiovastuvõtjat ja kuulasime punkris välissaateid, eriti „Ameerika Häält“.

Eesmärk oli relvastatud võitlus nõukogude võimu vastu, lootus 3. maailmasõja puhkemiseks ja nõukogude võimu kukutamiseks. Neid püüdlusi õhutasid nõukogudevastased välismaised raadiosaated. Eesmärk oli kahjustada nõukogude korda majanduslikult, teha nõukogudevastast agitatsiooni elanikkonna hulgas ja varjata end viimase võimaluseni. Ootasime sõda NL ja Ameerika vahel. Pidevalt korrati, et röövida võib riiklikke ja ühisasutusi, mitte mingil juhul eraomanikke.

Eesmärk oli materiaalselt kahjustada nõukogude võimu, desorganiseerida nõukogude kaubandust, terroriseerida kohalikku elanikkonda ja tekitada paanikat ning saada materiaalset kasu, kuna grupis olid peamiselt poliitilised kurjategijad, nõukogude korra vaenlased.

Sügisel 1952 ehitasime uue punkri Härämäe metsa. Sellest punkrist ma õdedele ei rääkinud, sidet pidasime Sikk Hartvigi kaudu, kes teadis meie punkri asukohta ja külastas meid viimati 24. veebruaril 1953 ja tõi toidupaki õelt Helmilt.

PT: 15. märtsi hommikul umbes kella 8 ajal ärkasin selle peale, et teised meie grupi liikmed haaravad relvi selga ja asuvad kiiruga punkrist lahkuma. Haarasin ka relva ja jooksin nendega kaasa. Hiljem sain teada, et Saarniit Mahti oli metsas 100-150 m kaugusel meie punkrist näinud liikumas sõdureid. Jooksime kogu grupiga umbes 2 km Tikka metsa poole. Et meil kõigil polnud suuski, siis neil, kel need olid, kandsid neid õlal. Tikka metsas puhkasime ligi tunni. Siis nägi Pilv Milbert koeraga meid jälitavat sõdurit ja osa meist jooksis edasi, kuna teised, kellel olid suusad, Tikerpuu Juhan, Pilv Milbert, Pilv Arthur, jäid maha, et katta meie taganemist ja sõdureid kinni pidada. Sel hetkel, kui me edasi jooksime, kuulsin, kuidas Pilv Milbert ja Tikerpuu Juhan tule avasid. Esimesena tulistas metsast väljuvat sõdurit Milbert Pilv. Hiljem ta ütles, et sõdur kukkus ja tõenäoliselt ta tappis tema. Pilve järel hakkas tulistama Tikerpuu ja siis tulistasid sõdurid. Veidi hiljem jõudsid vennad Pilved ja Tikerpuu Juhan meile järele ja kogu grupiga liikusime Tikka metsavahi Viiand Jaani maja juurde. Tema talust võtsime ühed suusad ja hobuse, kelle rakendasime sealsamas saani ette. Seda kõike nägi pealt vaid metsavahi naine, metsavaht ise magas. Jätkasime põgenemist hobusega. Sõitsime Tikka külast läbi ja peatusime talus, mis jääb Tikka ja Pältre vahele. Mina selle peremeest ei tea, kuid Milbert ütles, et teab teda hästi, see oli tema kunagine sõber ja tema käest võib küsida, ega teel sõdureid ei ole. Ühest talust teel Pältresse haarasin kaasa veel ühed suusad. Läbi Pältre küla sõitsime Luhamaa suunas, kus ühest talust võtsime leiba. Edasi jätkasime Vungi poole. Tikerpuu arvas, et põgeneda tuleb Laura ja otsustasime keerata Laura poole. Kuid Pabra järve ääres lõppes tee ära. Jätsime hobuse maha, küsisime võõrast naabertalust teed ja jätkasime põgenemist edasi suuskadel. Ühel hetkel märkas Pilv Milbert teel kaht veoautotäit sõdureid. Põgenesin esimesena suuskadel üle soo metsa. Pilv Milbert ja teised jäid taha, kuna Saarniit Mahtil olid halvad suusad ja ta ei saanud kiiresti sõita. Kui olin jõudnud teistest umbes saja meetri kaugusele, algas tulistamine, mõne aja pärast jõudis mulle järgi Telliste Viktor, kohe tema jälgedes Pilv Arthur, kes ütles, et kõik ülejäänud on tapetud. Jätkasime kolmekesi jälitajate eest põgenemist suuskadel. Selle tulevahetuse ajal sai Pilv Arthur puusa haavata, minul läbistas kuul kuue vasaku rinnatasku. Tulevahetuse järel liikusime kolmekesi umbes 3 km, kui meid jälitanud sõdurid said kätte meist maha jäänud Telliste. Mis temast sai, ma ei tea, kuid kuulsin sealt, kuhu ta jäi, ägedat tulistamist. Edasi liikusime Pilv Arthuriga kahekesi kogu öö mööda mulle tundmatuid kohti. Hommiku saabudes jõudsime Hino külla, sealt mööda Pihkva-Riia maanteed Misso ning sealt edasi Maksa metsa oma tagavarapunkrisse, kus veetsime öö. Järgmisel ööl asusime Pilv Arthuriga ümber oma vanasse punkrisse, kus lebasin ligi viis nädalat külmavõetud jalaga ja Pilv Arthur ravis ise oma puusahaava. Süüa tõi Pilv Arthur. Nii elasime Pilv Arthuri vanas punkris, mis asub Kõo külas Perametsas, 500 m Pilv Arthuri kunagisest kodust. Kevadel 1953 lahkusime sealt ja asusime, pidevalt kohti vahetades, elama metsas.

mulle näidatavas surnus tunnen ära Lang Arnoldi, umbes 30-31 aastase eestlasest Misso valla elaniku, abielus, endise Mõniste valla elaniku näidatavas naise surnukehas tunnen ära oma naise Erik Erna, 52 aastase eestlase, endise Misso valla elaniku surnud mehes valges triibulises särgis ja hallides kalifeepükstes tunnen ära relvastatud grupi juhi Vähi Richardi, umbes 33-34 aastase endise Vastseliina valla elaniku surnud naises sinise valgetäpilise jaki ja musta seelikuga tunnen ära Vähi Richardi naise Vähi Elsa, 27-28 aastase endise Vastseliina valla elaniku. hallitriibulises särgis ja hallides mustade paikadega kalifeepükstes surnus tunnen ära Vähi Richardi grupi liikme Vähi Rafaeli, umbes 30-32 aastase endise Vastseliina valla elaniku. Vähi Rafael on Vähi Richardi vend. helesinise sportsärgi ja siniste aluspükstega surnus tunnen ära Kuus Augusti, umbes 28-29 aastat vana endise Linnamäe valla elaniku. punase ruudulise särgiga surnus tunnen ära Kaur Karli, umbes 32-33 aastat vana endise Läti elaniku. halli särgi ja tumehallide pükstega surnus tunnen ära Härm Väino, umbes 17-18 aastase endise Vastseliina valla elaniku. rohelise ruudulise särgiga surnus tunnen ära Kurra Augusti, hüüdnimega „Paul“, umbes 36 aastase endise Läti elaniku. hallides pükstes surnus tunnen ära Leimann Endeli, umbes 36 aastase endise Vastseliina valla elaniku. halli sviitriga naisterahva surnukehas tunnen ära Grünthal Leida, umbes 26-27 aastase endise Vastseliina valla elaniku. halli puhvaikaga surnus tunnen ära Ojamäe Lehte-Kai, umbes 22-23 aastase endise Vastseliina valla elaniku tumesinises pintsakus, pruunides kalifeedes ja viltides surnus tunnen ära Pilv Milberti, endise Vastseliina valla elaniku (40) naise surnukehas tunnen ära Pilv Milberti naise Pilv Maimu (28).