Arvo Pilti (s. 1895) mälestused katavad 1950ndate algusaastaid, ehk pea kümme aastat väldanud metsavendade vastupanu lõpuosa. Mälestused on kirja pandud kaheksakümnendatel. Arvo Pilti küüditamisest tingitud varjamine viis ta kokku ümbruskonna metsavennasalkadega.

Kirjutaja varjamiseelne- ja eraelu on siintoodus välja jäetud. Kirjapilti pole muudetud. Minu kui ümberkirjutaja täpsustused on tekstis kaldkirjas. Otsimise hõlbustamiseks on sisukord, originaalis jaotus puudub.

Ülekuulamistoimikuid lugenuna peaks vajalikuks osutada, et hinnangud kaasvangidele „lobisemises“ või "millegi väljarääkimises" sageli ei päde. Julmuse ja valelubadustega kisti ülekuulamistel nii abistajate kui kaasvarjajate nimed välja kõigilt kätte saadutelt, ka nende mälestuste kirjutaja ise polnud erand. Nuhkimise kui julgeolekuorgani eeltöö haare jäi vangistatule adumatuks. Viimasele osutab ka naiivselt heausklik oletus, et "poliitilise süüta" inimestele ei oleks ehk metsast välja minemisel midagi tehtud. Metsas olemine ise loeti süüks, millele rõhudes üritati värvata äraandjaks.

Mälestustes kirjeldatud eluvapustused tabasid kirjutajat tema kuuekümnenda eluaasta künnisel ja on kirja pandud ligi kolmkümmend aastat hiljem.
Mari Pukkonen

Oli 1950. a kevad, mis oli mu teine varjamise aasta. Valmistusin üksikult salaja elama oma kodukülas, selles väikses ilusas kohas, metsatukkade järvede vahel, kus lapsepõlve jooksurajad, karjaskäigu karjamaad, jahi ja kalaojad, mida tahtsin jälle harrastada. Kodukoht tõmbas jälle ligi. Seal ümbruses olid ju kõik mu rahuaja head naabrid, keda mul polnud karta. Kui kehvem valla nurk, Tsiistre, oli sealt küüditatult ära viidud ainult 2 perekonda. Üks A. Leimanni perekond, kellel oli küll suur talu maa poolest, kuid kehv talu, milles ei olnud ühtki masinat, ei tarvitatud ka võõrast tööjõudu, kuid süüd loeti vist selles, et poeg oli Saksa sõjaväes. Mõned jälle arvasivad, et Leimann, kes 1921 a opteeris Venemaalt, oli võtnud nuhi ameti mida ei täitnud, et sellepärast. Poeg Endel aga pages metsa küüditatute /küüditajate/ käest. Teda olla küll tagant lastud, kuid ei tabatud. Räägiti, et ta varjab end Ruusmäe kandis, õe ligidal. Teine perekond, kes viidi, oli lätlane nimega Tsereus /Zeerus/. Ta põdes ju ligi aasta voodis. Ta olla tõstetud voodis reele ja viidi naesega ära, aga nagu teised küüditatud rääkisid, olla rongil, kusagil enne Uraali, ära surnud. Olla tõstetud rongilt maha, pandud vankrile, mille ees olnud härjad ja viidud ei tea kuhu. Kaasreisijad andnud voodilinu, kuhu surnu sisse mässitud. Minu naabri külas oli ka üks minusugune varjaja Niilo /August Niilo/, kes elas vaikselt omas kodus, venna ja õe majas. Ta tegi tisleri tööd varem rahvale. Ta varjas sellepärast, et oli Saksa sõja ajal Omakaitses, kus küll ei teinud muud, kui käis mõne korra valveteenistuses. Sellega olime sõbrad ja käisin tihti tema pool. Ta peidupaik oli kuskil maja keldris, kus varjas haarangute eest, kus sai ära elada 5-6 aastat. Oma ümbruse eest (inimeste) ei varjanud, nagu minagi, ja teda teadsid kõik, nagu mindki.

Meie küla ja naabruse, umbes 10-12 talu kohta oli tehtud ka kolhoos ja esimesel aastal tulid tööde ja saagiga läbi, kuid sunniti vastutahtmist naabrikolhoosiga ühinema. Kuulsin, et naabrikülas – Kärinas on õhtul selleks koosolek. Läksin ka huvipärast salaja vaatama. Koos oli paarkümmet inimest. Oli tulnud rajoonist partorg Süving, kes ka omanurga mees. Kolhoosnikud enne omaette otsustasid küll mitteühineda, kuid koosolekul ei julgenud keegi vastu rääkida, ainult üks A. Sokk võttis sõna selle vastu ja partorg ütles kohe, et tuled homme vallamajja ja seegi jäi vait. Vastuhääli ei olnud ja oli otsustatud, sest rajoonis oli ju enne otsus tehtud. Ma vaatasin läbi akna tulega valgustatud ruumi, seda päält ja mõtlesin omaette, et küll on kerge praegusel valitsusel asju ajada kui rahvas on nii kuulekas, et kõik sünnib ühel häälel.

Kolhoosnikud pidid muidugi ära andma kolhoosile loomad, põllutööriistad, vankrid ja reed, kuid mõni kel neid rohkem oli, püüdis ka osa omale jätta ja peitsid kuhugi lakka. Rajooni mehed seda kontrollima ei tulnud, kuid oma kolhoosi juhatus laskis omadel kontrollida, saates mehi läbi otsima. Omad inimesed ei tahtnud vaenu teha selles ja tegid seda liig pääliskaudselt. Üks kolhoosnik aga oli liig agar ja otsis kõik lauda ja saunalakad läbi et peidetud välja tuua. See vihastas mõnda meest, kes teadis kontrollija mineviku vigu 1941. a vallamaja vallutamise asja, kus see kontrollija mees ka jooksis oma püssiga abiks vallutajatele, kuid oli küll hiljaks jäenud, sest oli ju vallutatud. Hiljem ta küll saksa ajal ei tegutsenud, ei olnud Omakaitses: kuulsin, et E. V (kontrollija) olla ära viidud, arreteeritud, sai 25a+5a asumisel. Kui ta oleks kontrollimisel tagasihoidlikum, ei oleks tal seda /loetamatu sõna/. Ta muidugi seda agarust näitas üles, et kartis omi mineviku vigu.

Omas kodukülas sain tihti kokku oma sõbra Augustiga, kellest juba ka kirjutasin. 1950. a kevadel tahtis ta ka viina keeta ja ma läksin ka talle abiks. Koha valisime mu enda kodumõtsas. Oli ilus homik, tedred laulsid kõvasti soos. Kuulsime oma töö juures ka pauku soos ja rääkisime, et kes see jahimees võiks olla. Istusime tule ääres ja vaatasime messi keemist. Korraga astus meie juure mees jahipüssiga ja käes lastud teder. Tundsime ära ja see oli M Pilv, kelle elukoht oli 8 klm kaugel. Teadsime, et ta oli 1940. a /1941?/ kommuniste arreteerija ja vallamaja võtja ja kuulsime hiljem, et ta oma venna Arthuriga, kes oli Saksa sõjaväes olnud, olla metsamehed ja nende vanem vend /Eduard Pilv/ olla ju algul arreteeritud. Tulija muidugi teadis, et mina ja mu naaber olime ka varjajad. Rääkisime natuke, läks ära ja pärast tuli mitme mehega tagasi, nende seas ka tema vend. Kahte võerast me ei tunnud. Ootasid kuni viin valmis sai ja hakkasid võtma. Mu naaber ütles ka, et seni kui viin pudelis ei ole on vaba tarvitada.

Pilv seletas et nemad elavad siin ligidal ja hoidke et suu peate. Ma seletasin, et ma metsas ei ela, et elan sugulaste pool. Kuna olid viinastatud, olid avalikud ja seletasid mõndagi. Kui küsisin M. Pilvelt, et mis sa lonkad siis seletas, et m.a. /möödunud aastal/ läksime Selesova kauplust üle võtma (Pihkva obl). Kaupmees ei lasknud ust lahti ütles ikka (otkroitke venekeeli). Läksin ise akend väljastpoolt lahti tegema. Automaat oli laetud ja vinnas õlal, sel ajal kui kahe käega akend kiskusin. Automaadi ots oli allpool ja see kogemata iseenesest pääses lahti ja lask tabas jalalabitsat jooksis kuul sellest läbi ja ma kukkusin akna pealt alla ja teised tõid mind haavatult hobusega tagasi ja kaupluse ülevõtmine jäi ära. Seletas et haav paranes ruttu, kuid üle kraavi hüpates tuli jalaluu uuesti katki ja seda põdesin terve talv ja nüüd saan juba longates käia. Tema naene on ka nende juures metsas ja see käis ikka Ruusmäe velskerpunktis rohtu toomas. Naene, kes elas lastega oma emakodus, pages ka metsa mehe juure, laps jäi vanaema juure väiksesse popsikohta, kust vanaema lapsega (kes alles pooleteise aastane) ka Siberisse viidud. Seletas vihaselt, et tema saab aru kui teda oleks viidud, kuid mis süüd oli mu lapsel, kes selle valitsuse ajal veel oli sündinud. Kõik neli meest kandsid vöö küljes revolvrit. Ütlesid, et see on enesekaitseks, et pole seni vaja olnud. Toidu võtame kommunistide pooldajate käest ise ja ka kauplustest. Teisi elanikke me ei puudu.

Pärast nendega kohtumist tundsin rahutust, et mu vaikne rahuliku kodukoha ümbrus, kus tegutsev relvastatud salk pesitseb, on mulle äraelamiseks halb. Need Pilved olid ju kuulsad ja tagaotsitavad. Olid 1941 pöörde ajal arreteerijad ja nüüd mõtsamehed relvastatud. Olid ka minu peale kaebajad kui ma ajut k/s /ajutiseks kohusetäitjaks/vallavanemaks alguses määrati, et ma ei kõlba ja olin kommuniste kaitsnud ja olla ka ise tahtnud neil kandideerida. Kartsin et siin võib tulla ka haaranguid ja ka mina jään siis vahele.

Ja läksingi Tsäpsi, end. /endise/ B kodu lähedale, kus ka samasugune varjaja V. Kõks elas ühe popsi naise Maali pool ja ajaviiteks tegi ka viina. Olin temaga ühes, käisin ka seal ligidal õe pool ja Misso B vanade pool aidates ka neil nende varjatud toidu kohaleviimisega: see suvi ei olnud enam rahulik. Peale küüditamise tekkis ju ikka nurka varjajaid ja nooremad liikusid salkades ja kandsid relvi. Kui rajoonis hakati haaranguid tegema ja kimbutati ja viidi kinni ülekuulamisele rahulikke elanikke, kes sugulase naal ehk muidu sõpruses püüdsid toiduandmisega metsamehi aidata, hakati kinniviimisega neid pinnima ja räägiti, et ka piinama, et avaldaks metsameeste asukohta, siis kes selles ju üle kuulati, hakkasid kartma ja nooremad läksid ka metsameeste juure, kuigi neil poliitiliselt mingit muud süüd ei olnud, kui omi sugulasi ja sõpru toiduga aitamine. Kui omastega kokku puutusin, kuulsin ikka uudiseid palju; haarangutest, kinniviimistest, kaupluste ülevõtmistest, koorejaama koorevedajatelt koore äraviimisest, jutte uuest sõjast jne. Nii et õhkkond muutus närviliseks. Nägin et mu sugulased muutusid närviliseks, kartes minuga läbikäia, et ei tule neil minu pärast ka kannatada ja ei tahtnud neid palju tülitada.

Olin otsustanud ju alguses, et püüan varjata end üksikult elades. Lootsin paljude sugulaste toetusele. Ka omal oli mul raha hoitud ja ka B käest sain, et võisin ka raha eest lasta kauplustest tuua. Uskusin et minust ka nälja korral varast ei saa niisama ka röövimisel nagu paljud teevad, et mu südametunnistus seda ei luba, kuna eluaeg on ju ausalt elatud. Uskusin et see varjamine nii pikk ei saa olema, et kord peab ju amnestia tulema, et iga süütegu seadusega iganeb, nagu oli see ka Eesti ajal. Tundsin end ju süütu kannataja olevat, et kui oleks lastud, oleks ausalt edasi töötanud, nagu seda algul mitu aastat tegin, kaitstes riigihuvisid. Uskusin ju et peale suure pika sõja, uut sõda selle põlve ajal ei tule ja meil väikstel inimestel tuleb, kui elada tahat, alluda, kas meeldib, ehk ei, et relvaga vastu töötada riigivõimule, on mõttetu enesehävitamine.

Tulin ikka oma lapsepõlve kodukohta, mis kõigist armsam, kus inimesed sõbrad, kus iga maalapp, metsatukk tuttav ja hakkasin enesele talveks üht pesapaika tegema. Selle karjamaale, teedeta poollagedale kohale, väikse padriku servale kaevasin enesele koopa maasisse, sest majades elamine sugulaste pool, nagu senini muutus hädaohtlikuks.

Kaevasin augu 2m pikka ja 1 ½ laia ja 2m sügava. Vooderdasin seest roovikutega, tappisin sammaldega, tõin vanast kodust sealauda vana akna, teliskive mõnikümmet, laua otsa trepis ja väikse pliidi tegin, plekktoruga välja korstnaks. Voodiks seina külge punusin pajuvitstest magamise aseme, mis vedrutas, oli pehme kui sohva. Vasta mäealust ligi lage panin akna ruuduga, nii et sai sooja ja ka valgust küllalt. Ja kui see valmis sai, tundsin head meelt, et mul on ka oma kodu, salajane kodu, mida keegi ei teadnud, sest tegin seda salaja, et ka omad head naabridki külas ei teaks, et nad häda korral ei saa mind ära anda.

Ent siiski ei jäenud see kodu mul kõigile teadmatuks. Kord midagi koopamajas naela koputades, kuulis seda omakülas elav 16 aastane karjane Soome pois. Soomlased saadeti sunniviisil ära, kes Saksa ajal olid Leningradi ligidalt evakueerunud. Ka see pois põgenes Võrust tagasi siia kus ta karjas oli. Majarahvas kartis ja käskis tal ööseks ära metsa küüni magama minna. Ta tuligi homiku küünist magamast, kuulis sealt ligidalt tulles koputamist ja tuli minu juure. Ütles et võta teda ka oma korterisse, et talvel küünis on külm. Mis teha, mõtlesin et kui ei võta ta räägib väljas rahvale ära mu peidukoha ja tema ehk teiste kaudu tuleb see avalikuks. Kui võtta siis, et kes teda siis toidab, et mul omalgi siin liigvähe talveks kogutud, et mul pole ju võimalik sellest ka temale anda. Lubasin võtta, kui ta suu peab, s.o. selle koha kohta kellelegi ei räägi ja omale toidu kaasa toob. Ta lubaski ja tuli tihti mu uude korteri magama. Ma käisin ka päeval ikka väljas, järve ääres ja ligidal ojas kalu õngitsemas ja sain ükskord Pilve kampaga järve ääres kokku, kes ka käisid mitmes järves õngitsemas. Sain teada, et nad ikka veel elavad selles minu piirkonnas ja lubasid talveks ära kaugemale minna. Ütlesid et nad suvel punkris ei ela, vaid metsas, liikudes, et igal talvel on uues kohas uues punkris, sest vanna ei julge jääda, et nad on ju 8 aasta jooksul ehitanud 15 punkrit, iga punker eri piirkonnas. Nad vandusid Misso salga metsamehi, kes olid Tsiistrest Misso viiva koorekoorma Kaatsora metsas ära röövinud, nende punkrist ½ km. kaugusel, et ei olla neid ette hoiatanud, sest julgeoleku mehed otsisid koertega seda metsa piirkonda ja oleks võinud juhtuda ootamata nende punkri peale. Nägin, et neile oli juurde tulnud ka üks minu Tsiistre kolga pois E. Leimann, kellest ma enne kirjutasin. Ta oli vanus katkistes riietes ja jalanõud katki. Seletas et ta on 2 talve üksi elanud suures Maksa metsas ja sealt harva välja käinud ligidal oleva õe poole Ruusmäel. Et olla ehitanud endale metsa sügavusse hundi koopa kõrvale, sest hunt on tark ja oskab valida endale koopakoha paremini kui inimene. Ütlesid mulle et kui sa oled õige metsamees tule meie kampa. Üksi luusides kukud sisse ja annad ka meid ära. Ütlesin, et olen vanamees ja must ei saa metsas elajat ja katsun talveks ära kaugele minna. Pärast mõtlesin et ei ole hea mul metsas luusida siinkandis, et võib tulla neil mõni arusaamatus ja kahtlus minu kohta ja ma võin siit ilmast jäljetult kaduda ja keegi ei saa teada kuhu ma olen jäänud. Olid nad ju Saksa ajal ka minu peale kaebajad ja mul ei olnud nendega head vahekorda. Kuid et talvekorter oli ju siia ehitatud, lootsin ikka talve ära elada, et kevadel teise valda (Misso) kaugemale ära minna ja nii tuli veel kokkupuutuda nendega, sest nad jäid siia järvedevahele soosse sügiseni laagrisse. Oma talvist peidupaika ei saanud nemad ikka teada.

Soome pois tõi minu juurde ka ühe Saksa vintpüssi. Ta oli midagi autom. /automaadi/ taolist. Niisugust ma Sakslasil ei näinud. Ta oli roostes ja lukk rikkes, padruneid ei olnud. Ma ei jätnud punkrisse ja viskasin välja ja ütlesin et relvi ära too, sest sellega me tegeleda ei tohi, siis läheb raskemaks, kui tabatakse. Ta oli selle viinud Tamme viinategemise juure metsa ja olla sinna jätnud. Viinategemise kohta kontrolliti ja ja Julgeolek leidis selle püssi ja peremees R. Tamm viidi Vastseliina kinni. Peeti seal 2 päeva ja lasti ära koju. Ei julgenud rääkida, mis seal tehti, kuid kuulsin naise käest, et olla ülekuulamisel peksa saanud. Muidugi ta pidi ära seletama, et see Soome poisi püss olla. Et püss rikkis oli ja poisikese asi, siis sellega palju ei arvestatud. Mu armastatuim lapsepõlve kotus, kirjutatud Palojärve ja oja majasse, kus mu tsõdsepoja /tsõdse=isa õde/ koht, millest varem ju kirjutasin, oli nüüd mu koopaelaniku ajal tihe käimise koht (Tamme talu). Läksin ühel õhtul sinna ja kui väljastpoolt näha kõik oli vaikne, astusin julgelt sisse ja nägin neli metsavahti ühes metsnikuga võtavad laua juures viina. Nad olid tööl olnud seal kõrval riiigimetsas ja tulid sisse. Ma tundsin neid ja nemad mind. Nad olid kuulnud mu elust praegusel ajal ja nagu kohkusid ja tegid nagu ei tunnekski mind ja tegid minekut. Ka mina ei teinud neist nagu väljagi, et las lähvad ära. Nad muidugi ei kartnud mind, kuid kartsid et neid võidaks ülekuulata, kui teada saadakse et nad mind nägid. Ainult üks Maksa metsavaht jäi minuga juttu ajama. Küsis et sa kui vana jahimees, kas sul see hea püss mis sul oli, jäi veel alale /alles/. Ütlesin, et on alale. Ütles et hoia seda, see on kallis asi. Kui sul kuskil hoida ei ole, too minu kätte. Metsavahil on ju lubatud hoida. Ühel õhtul läksingi tema poole ja viisin püssi talle hoida. See metsavahi koht oli suure Riia –Pihkva kivitee ääres ja suur läbikäigu sõidu tee. Olin tema pool ööd. Ta tõi küla pealt viina ja jõime terve öö. Hommikul vara läksin aga ära, sest päevaks ei julgenud jääda.

Sain teada, et tema vahtkonnas metsamehi ei ole ja võin hädakorral vahel seal olla. Kord Tamme poole jälle sisse minnes oli seal üks noor mees, kes ütles olla riigimetsa revident ja siin lähedal metsniku pool korteris. Viin oli ka laual ja ta küsis et kuidas kolhoosis elu on. Ta nagu uuris, et kas ma olen kolhoosist ja ma tegin ka, et olen kolhoosnik. Küsis et kas Teie kolhoosis ka kommuniste on? Ma ütlesin et ma ei tea, sest meil kommunistid seda varjavad, häbenevad seda nime. Nägin et ta nägu muutus mõrudamaks, et see teda puudutas ja ma sain aru kellega mul tegemist. Mõni aasta hiljem saingi mõtsniku käest teada, et see oli saadetud mitte mõtsa revideerima vaid luurele, sest oli ju teada, et selles ümbruses oli palju metsamehi. Kuid sel ajal just oligi Pilve salk seal järvekaldal sajameetri kaugusel laagris, kust ka tema sihti mööda oli mööda tulnud. Kuid temale õnneks, et niisuguste meestega ei kohtunud.

Hilja sügisel kui ma oma kodapoolisele enam toitu ei pakkunud, sest mu tagavara oli talveks liig väike, sugulaste ja B vanemate annetustest, nägi et Soome pois on vahel näljane, et külapeal talle süüa ei taheta anda, tahetakse et ta ära läheks. Kord ei olnud ta ühel ööl kodus ja tuli vastu homikut ja tõi umbes puuda osa noore sea värsket liha, mis oli halvasti puhastatud ja pandis selle välja puu külge ripnema, sain aru et ta on metsameeste kampaga käinud sigu varastamas. Ta ise selgitas küll, et külas temale anti. Ta tegi lihast sööki ja pakkus ka mulle süüa, kuid mul oli see vastik ja ma ei maitsnud. Ma mõtlesin, et nüüd on hea, et mul ei tule teda toita, mida kõik aeg kartsin, et nüüd ta saab kevadeni kuidagi läbi, sest suur kolhoosi kartulikuhi on ka ligidal põllul vabalt võtta. Ja nii elasimegi talve üle, s.o. minule teine talv metsamehe elu.

Märtsi kuul kuulsime ühel homikul homiku pool kaugel u 10 klm. püssi ja kuulipilduja raginat umbes tund aega ja arvasime, et seal on metsameestega tegemist. Hiljem sain sugulaste kaudu teada, et Tsäpsil, Pältre küla ligi olla metsameeste krupp Julgeoleku sõjaväe poolt sisse piiratud, nende punker vallutatud, 4-5 metsameest surma saanud ja kaks neist olla läbimurdnud ja pääsenud. Surnukehad olla toodud Vastseliina alevisse kuuri ja olla kutsutud nende sugulasi vaatama et neid kindlaks teha. Pärast olla surnukehad surnuaia taha metsaalla viidud ja matmine jäetud järgmiseks päevaks. Öösel olla aga osa neist (varastatud) ära viidud ja teadmata kuhu maetud. Järgneval päeval maetuid ka ei teatud, s.o. kuhu maetud. Surnute hulgas olla olnud ka minu tädipoeg Rolli Uibo, kes oli Parmu metskonna metsavaht minu kodukohast 15 klm. kaugel. Teadsin temast et ta okupats. ajal milleski tegev ei olnud ja võis ainult tema vahtkonnas olla metsamehi, kellega tal oli ühendus. Ta naene oli pärast rääkinud, et Rolli oli enne paar nädalat kinniviidud Vastseliina. Seal olla teda ülekuulamisel kõvasti pekstud, ta olla temale sööki viinud kongi. Temaga olla ühes kongis olnud ka G. Erik ja keegi Luhamaa pois. Nad olla valvurile raha annud viina tuua, ja kui viin toodud, olla valvuri purju jootnud, tema püssi ära võtnud ja kõik kolmekesi /neljakesi/ ära põgenenud. Et Rolli koju ei julgenud tulla, olla läinud Tsäpsi metsameeste salka, kus temal kaks sõpra olnud. See metsamehe salk olla Obinitsa kaupluse üle võtnud, olla homiku koju tulnud ja viinaga purju joonud ja leidsidki, et olid Julgeoleku poolt ümberpiiratud. Rolli olla ka poolhaigelt teistega koos püüdnud ahelikust läbi murda, kuid saanud surma. Surma olla saanud ka noor pois Tullus ja teised. R. Vähi ja A. Kuus olla läbimurdnud ja põgenenud. Rolli noor naene jäi järgi väikse lapsega ja olla ära läinud elama oma vanemate juure.

Olin seal omaküla metsamajakeses terve kevade, sain kalakudu ajal jõest ja järvest värsket kala toiduks ja tetri lasta laulupealt. Kuid Mai kuu lõpul tuli ootamata kiire väljapõgenemine.

Uues ühendatud „Darwini“ nimelisse kolhoosi oli saadetud üks maamõõtja kolhoosi piiride lahtiajamiseks ja märkimiseks riigimetsa ja teise kolhoosi vahel ja meie küla piirkonnas tuli see töö. Kaasas maamõõtjaga oli ka kolhoosnike 10 meest kirveste ja saagidega sihi lahti ajamiseks. Minu koht oli riigimetsa lähedal ja selle talu metsamaast lõigati ära riigimetsa külge. Homiku oli ilus päikepaisteline, läksin umbes 100 sammu kaugusele heinamaale, et umbse punkri õhu käest väljaspool päiksevanni võtta. Kuulsin seal punkri kohal kirveraksatust ja hääli. Pagesin sealt kaugemale metsaäärde jäädes vaatama mis seal on. Nägin hiljem et salk mehi tulevad sealt välja seavad tokki püsti ja lähevad taas kaugemale. Läksin teiselt poolt ringiga oma putka juure ja nägin et võsa on maharaiutud ja siht just üle mu punkri. Mul oli selge, mis oli, et siht tuli just üle mu peidukoha. Mu kraam, riided, nõud ja toidukraam oli puutumata. Arvasin et kolhoos peab rajooni Vastseliina teatama telefonil ja sealt võib poole tunni jooksul Julgeolek kohale tulla. Pidin kiirelt oma kraami päästma. Tassisin riided ja söögikraami osakaupa 200 m kaugusele soosse, siis sealt jälle 200 m edasi, et hiljem kui nad juba kohal on saaks kaugemalt veel edasi viia. Soome poisi riided olid ka seal ja ka need suutsin ära viia kaugemale, metsa maha panna. Kui kaugemale ½ km kaugusele jõudsin ära Stassida, võtsin sealt paremad selga ja läksin ringi ümber küla, naabri Põdrametsa ossa ja jäin seal padrikusse puhkama. Oli ju õhtupool, olin söömata ja väsinud, kuid söök sel päeval üldse ei läinudki kaelast alla. Käisin küla põllu ääres ka luurel, kuid oli vaikne, ei kuulnud ei näinud midagi ja heitsin puhkama padrikus, et homme külarahvaga ühendust saada, et teada saaks, kas Julgeolek on käinud. Kui pikutasin ja kaitsesin mütsiga sääskede eest nägu, kuulsin, et metsas on oksa praks, et sealt poolt kust ma tulin, tuleb keegi. Arvasin, et koertega tullakse mu jälgimööda taga ja haarasin oma kompsu ja hakkasin teises suunas metsa mööda ära minema kui jälle kuulsin 10 sammu kaugusel mehe häält, kes ütles, et seal läheb üks mees. Muutsin jälle suuna paksema metsa suunas, kuid jooksta ei suutnud, sest seljas oli hulk kraami, vaid läksin astudes, kartes et koer jälgimööda taga ei tule. Läksin edasi ja nähes et kedagi taga ei tule, läksin tasa, sest komps oli raske ja soopinnas pehme. Läksin suurt Selsi sood mööda ligi 4 km. Misso suure Kivitee ligi, et seal pimedani puhata ja katsuda üle tee minna. Korraga nägin et soo kohal puude vahel on suits. Arvasin, et see muud ei ole kui mõni metsamees ja läksin vaatama. Nägin et tule juures on telk ja sealt hüppas mees välja automaadiga ja tõstis toru minu poole, laskis siis toru alla ja hüüdis: „Ah sina Arvo!“. See oli Kalju Tell Missost, Misso panga juhataja, kes võttis ka mu piimaühingu raamatupidamise üle. Ta tegi pangas suure puudujäägi ja pages ka oma naeseõega metsa. Ta oli metsas esimesel aastal üksi, teised mõtsamehed Missos ei julgenud omma kampa esialgu võtta, sest ta oli parteis, tegelane Täitevkomitees, oli punaarmee ohvitser ja Berliini vallutamisel käest haavata saanud, kuid hakkas jooma, tegi puudujäägid. Olla metsa viinud ka pangaraha ja elanud sellega laialt. Ka panga kirjutusmasina olla ära viinud. Ta lootis, et selle valitsuse iga pikk ei ole ja varjab seni metsas.

Rääkisin Tellile oma juhtumit, et põgenesin punkrist ja mind aetakse taga, et tahan üle kivitee lätti piirile minna. Nad võtsid ka oma kompsu et siit ära minna ja läksime ligi kiviteed et sealt pimedaga üle minna. Ta kui sõjamees oli õppinud luures, ei lasknud mul ka suitsetada, et suitsu lõhna tuntakse. Ta teadis kohta, kust parem üle tee minna, ütles et sõjaväes pidi madalas kohas käima. Kiviteel sõitis vahetpidamata autosid ja meie kartsime et meid võidakse piirata ja valvet ette panda, sest ma oletasin, mida ise ka uskusin, et mind aetakse taga. Pimedas läksime Hino järve äärde välja ja Tell teadis paadi asukohta, võtsime selle ja sõitsime üle järve. Teisel pool läksime lahku, mina paremale, et oma tsõdsepoja poole jõuda.

Juba talvel tegin plaani, et kevadel katsun siit kodukandist metsameeste piirkonnast ära minna ja katsuda end. Misso vallavanema Kiudsoo juure minna, kes on seni ligi 6 a saanud vaikselt ära olla et keegi temast ei tea. Et tema kodu lähedal lättimaa piiril ei ole ka teisi metsamehi ja nüüd tuligi nii äkiline tulek. Kuid Kiudsooga ühendust saada lootsin oma tsõdsepoja kaudu, kes ka seal ligidal elas ja päikse tõusu ajal jõudsingi tema poole. Ma ei olnud tema pool paarkümmend aastat käinud. Võeti lahkelt vastu ja ma seletasin oma häda ja palusin, et ta Kiudsoo kodu läheks, tema lastega räägiks, et kudas ma isaga ühendust saaks. Tsõdsepoeg seletas, et Kiudsoo lapsed on karjaskäijad, on kodus. Kodus on nende endine teenija, kes peab maja, talle on kui uusmaasaajale kõik üle antud. Lapsed käivad koolis. Milda, uusmaasaaja, peab neid üleval ja kodust saab ka isa toitu, kes metsas elab. Ema käib väljas külades õmblemas. Ütles, et puhka kuni ma käin. Mul ei tulnud und, polnud ka söögi isu, sest palju ärevust oli üleelatud. Ta tuli tagasi ja viis minu poole klm. kaugusele metsa, ühe suure kuuse juure ja ütles, et oota siin, et poisikesed lubasid sidet pidada. Läks ise koju, et pidada metsatööle minema. Kolhoosis ta ei töötanud, vaid metsapunktis, elas küla kõrval, oli väike majapidamine.

Ootasin seal suure kuuse all, kuni kuulsin linnu häält ja hiljem minust kõrval ja sain aru, et see pole lind, vaid minuga kohtaja. Tuligi mu juurde. Ei olnud teda näinud 6 aastat. Ta oli näost priskem kui enne. Viis mind teise kohta, kus ta peatus koht ka suure kuuse all oli, sest suvel enam punkris ei elatud. Sellega tuli lõpp mu endises kodukohas elamine ja algus teises vallas – kus tuli elada kaks aastat veel sama metsameheelu.

Olin uues kohas nädal aega naabri toiduga ja pidin minema kodukanti, et ehk saan mahajäänud toitu kätte ja ka sugulasilt. Läksin suure ringiga metsu mööda oma metsakodu juure, kust nädal tagasi pagesin. Sealt oli siht läbiaetud, võsa raiutud, kuid punker vanaviisi. Mul oli 1 pd /puud=16,38kg/ nisuteri niisutatult idanema pandud, nisu sain küla pealt osta. Tahtsin idandada linnastest, et kartulit juurde panna ja viina teha ja need olid ka puutumata. Vili oli palju idanenud, idud mitu sm. pikad. Pandsin need kotti uude kohta viimiseks, sest uues kohas mu kaaslasel oli ka viinariistad, millega vahel olla ka keetnud. Paistis, et Julgeolekut seal ei olegi käinud. Läksin tuttavate poole ja mulle seletati, et nemad läksid võsa raiuma, satusid mu kartuli kooba peale ja selle lagi vajus sisse ja siis nägime, et kõrval oli punker ja selle juures palitu ja keedunõu. Tundsime ju palitust ära, et sinu kodu. Maamõõtja oli võeras Venemaalt tulnud, tuli ka tagant vaatama ja ütles meile, et ärge puutuge midagi, et las mees ise koristab ära. Meie kõik kartsime venelast, et hakkab tegutsema üles andma rajooni, kuid see käskis edasi töötada ja edasi minna. Tuli juure ka kolhoosi esimees ja pidasime plaani mis teha, et üles peab andma, võeras venelane teab ja me vastutame kui rajooni ei teata, kuid mindi veel telefoniga teatama peale lõuna, et mul oleks aega koristada ja pageda. Teatati Vastseliina, et kolhoosi piiride ajamisel leiti tühi punker. Rajoonist ei tulnud aga kedagi, sest tühje punkreid oli igal pool, ka Saksaaegseid, ja et bandiite seal ju ei ole. Sain teada, et samal päeval õhtul, kui ma jälle pagesin, arvates et jälitajad, olid ka kolhoosnikud maamõõtjatega. Olla läinud metsa sisse, et piiriposti lõigata ja üles panna. Nii et see pagemine oli ka huupi, mis tegi mulle hirmu ja palju vaeva. Ma aga seal peatama palju kunagi enam ei jäänud, sest jutt minust et seal mu punker oli, oli laialt rahva seas levinud ja see ulatus ka rajooni meeste kõrvu ja hakkasid seal jälitama. Ka karjused olla ükskord näinud, et mu vana punkri kohalt tulnud suitsu, et seal kedagi oli kes meelitas, et elanikud sinna tuleks, et näha saada, kas ühendust metsameestega on. Kuid karjased, ka vana naisterahvas, põgenesid karjaga minema.

Käisin sugulaste pool ja läksin tagasi. Mu sõbral oli viina vabrik ja tegime linnastest esimesed mu saabumise liigud. Kiudsoni vend oli ka metsameheks löönud ja me olime kolmekesi.

Meie piirkond oli lätti piiril, Rammuka talude metsad, sood ja heinamaad paari kilomeetri pikkuses ja laiuses mille kõrval jõe taga suur Maksa mets ja lõuna pool piiritaga lätti riigimets. Suur sirge vana Eesti piiri siht, mille keskel 2m sügavune kraav. Läti poole peal soos oli sügav kraav, kuhu oli pandud viina tegemise sisseseade, suur 40 pangeline messi tünn. 200 liitri /loetamatu sõna/ aurutamise jaoks. Kraavis oli vesi ja viina tegemiseks seda läheb palju. Ühe kilomeetri kaugusel metsast oli Läti Hauguri küla ja selle ühe talu rahvas lätlased meie sõbrad. Meie tegime neile viina ja iga laari tegemise eest saime endale ka mitu pudelit. Lätlased kaks venda /Arved ja Helmut Berkulis/, tõid Aluksnest rukki jahu, millest tegime neile viina. Viina viisid ka nemad Aluksne ja messi viisid naesed neil hobusega loomasöödaks. Meil oli terve suvi rahulik elu ja hea töö ajaviiteks. Võeraid inimesi seal ei liikunud. Ka Lätti metsavahil polnud suvel asja. Ainult kord juhtus ta vabriku juurde. Kuid et tegijad on metsamehed, tema võib-olla ei teadnud. Arvas, et Hauguri külameeste viina värk. Ühe laari viina tegime ka Läti kolh. /kolhoosi/ brigadirile paar klm. kaugemal. Sinna viisime ise kohale koju. Nii läks see 1951 a. suvi hästi mööda ja oli kõige kergem kanda.

Sel ajal, kui meie rahulikult vaikselt elasime, tegutsesid mujal metsamehed kõvasti. Metsas meie ei kuulnud midagi, aga iga paari nädala järel käisin ma väljaspool oma kodukandi ümbruse sugulaste pool ja neilt saime ka uudiseid. Kuulsin kaupluste röövimistest, kolhoosi sigade võtmistest, koorejaamade koorede võtmistest, Riigi rahade võtmistest j.n.e. Oli nagu hea mõelda, et õnneks läks elama asuda sinna kõrvalisse kohta ja ei puutunud nende sündmuste ligi.

Kuulsin ka üht kurba sündmust oma õemehe G. Eriku kohta, kes olla Lätimaal surma saanud. Tema viimase aja elu lugu oli olnud järgmine. Ta oli Misso vallas Saksa ajal Omakaitses. Sakslaste lahkumise järele läinud Nursi valda metsavaht K.Karo kahe pojaga metsa punkrisse. Sealt tabati ja olla lastud Julgeoleku poolt Võrus lahti tingimusel et hakkavad tegutsema teisi metsamehi ülesandmiseks. G. Erik seda ei täitnud ja läks uuesti oma kodu ümbruse Parmu metsa, Läti ja Vene obl. piiril. Ülesannet hakkas täitma ainult Karo teine poeg Voldemar. G. Erik ja K. Tell, kellega ma kokku sain Saviorust põgenedes, olla Lätimaa kaupluse ligidal viina joonud ja olla purjus pääga läinud kauplust üle võtma. Kaupluses olla olnud palju rahvast, olla kanamunade vastuvõtmine ja Nafta puuraukude puurijad venelased. G. Erik olla kaupmehe ees leti vastu revolvrit koputanud kuid üks naisterahvas haaranud tal revolvri käest, mille ähvardusel ta kaupmehelt raha nõudis. Naisterahvas jooksnud välja ja visanud revolvri kaevu Erik ja teised võtnud ikka ka poe kraami. Erik võtnud väljas ühe hobuse vankriga, istunud vankrisse ja hakanud sõitma, kuid purjus pääga eksis ja sõitis teed mööda mitte Eestimaa poole, vaid Lätimaale Aluksne poole, kus temale teel juba vastu sõitsid Aluksne Julgeolek. Mehed, kes telefoniga oli kutsutud. Erik nähes vastusõitjaid oli hüpanud vankrist maha ja jooksnud rukkisse, kuhu ta maha lasti ja viidi Aluksne. Teised jalamehed olid Eestimaa poole läinud ja olla pääsenud. Naine olla teisel päeval läinud Aluksne oma meest otsima. Olla näidatud surnuna. Nii mõttetult hävitavad end inimesed, mida teevad rohkem viina abil. Tal jäi leinama naene nelja alaealise lapsega.

Kuulsin, et ka Luutsniku Rõuge valla piiril olla tugev relvastatud metsameeste salk sisse piiratud, olla mitu tundi lahing olnud ja olla likvideeritud. Palju seal ohvreid oli, ei kuulnud, sest oli kaugel ja võeras koht. Kuulsin küll ju Saksa ajal sellest juhist, Elisonist /August Eelsoo/ Omakaitses.

Uues kohas olid jälle teisesugused raskused kanda. Laupäeviti ja pühapäeviti tuli rännata pikka rasket teed kodukanti, sugulaste poole. Kui avalikult otse teed mööda oleks saanud käia, ei oleks see tulnud peale 10 klm. Kuid kõveraid teidmööda läbi riigimetsade, soode ja rabade ja üle jõgede, ümber külade, läbi talumetsade ja karjamaade ringi tuli see 20 klm. ringis, kuid see oli julgem tee, nägemata ühtki inimest ja niisugust teed võisid ka päeval käia, kuid enamasti käisin öösiti. Jala käimisega vesistel teedel läksid jalanõud, saapad läbi ja neid ei saanud tol ajal ka poest osta. Sain kellegilt pastla nahka ja tegin endale pastlad ja nendega oli kerge käia, kuid jalad olid alati märjad. Suvel soojal ajal polnud viga, kuid sügisel kui veed olid ju külmad, said jalad palju külmetada. Et uues kohas palju mets marju oli, korjasin neid, andes oma abistajatele, tegin ka luude j.n.e. Mäletan, et korjasin Läti piiril jõhvikaid. Soo oli vett täis, ainult mätta otsad olid väljas, oli novembri kuu, vesi ju jäätanud ja ma pastaldes mättaste vahel vees. Oli palju ilusaid jõhvikaid, ei tahnud külma pärast neid korjamata jäta. Kui jalad väga valutasid ja kangeks tõmbusid, hüppasin ikka ühe mätta otsast teiste, kartes et jäävad nii kangeks, et ei jõua enam soost välja minna. Kui soost välja tulin, tegin joostes jälle sooja ja jalad pidasid ikka vastu.

Kord suvel jälle oma kodukanti läksin, sain jälle kokku järve juures Pilve salgaga. Kuulsin enne, et nad on talveks ära läinud, kuid igal suvel olid jälle seal järvede vahel suvitamas. Nende kambas oli nüüd ka Soome pois, kes enne minu juures oli. Kui sealt välja pages, ei olnud tal kuhugi mujale minna, kui läks nende salka. Nägin ka E. Leimanni seal, kes enne Maksas üksi olla elanud. Soome poisil ja Leimannil olid ka ju paremad riided ja Leimannil ka saapad, nii et meestel läks elu paremini. Juhtusin nende laagri peale kuuse metsas. Enne nägin lindu harakat, kes maas siples ja siis tagapool mehi. Harakas oli jalgapidi puu külge köidetud. Kui küsisin, et mis see lind nii on, ütlesid et see on neil hea valvur, et harakas ju karjub kui võerast näeb.

Kuulsin külainimeste käest, et rahval on kül teada nende siin olek ja neid on tihti nähtud, nad on ju kuulsad, relvastatud. Keegi ju ei julge neist välja rääkida, kardavad kättemaksu. Nad võtavad, röövivad nimelt nõukogude pooldajaid, on võtnud neilt toitaineid, riideid ja on mõnda ka peksnud. Tapmisi nende poolt ei kuuldud.

Kord jälle kui oma õe pool käisin läksin sealt õhtu hilja Haanja Ala-Suhka külla, et kohtuda seal mu vana sõbra A. Udrasega, keda mittu aastat enam ei olnud näinud. Küla ligidal olid väikesed tihedad metsasalud ja ühest neist läbi minnes sattusin suure telkriidest telgi juure, kust kaks meest välja hüppasid ja mind ära tundsid. Telgi alt tuli ka välja endine Misso meier Kuus, kellega ma mittu aastat Misso meiereis olin töötanud. Ma ei olnud teda paar aastat näinud. Mäletan kui ma 1949 a. Venemaalt tulin /Arvo Pilt külastas üht ära küüditatud naisterahvast, B. Grünthalit, kes jäi hiljem Siberi metsatöödel kadunuks/, otsis ta mind üles, tahtes teada omast noorest naisest, kellega ta oli siis mõni kuu tagasi abiellunud, kes küüditati oma emaga Misso apteekriga, kuna Kuus ise pääses küüditamise ajal põgenema. Tookord rääkis ta, et ei tea, mis oleks teha, kas peidust välja minna, et tema sõber Võrust, Siska soovitas küll välja minna, et ei tehta enam midagi. Nüüd nägin et ta oli ka liitunud metsameeste salgaga. Küsisid minu käest, et kuhu lähet. Ma seletasin avameelselt, et siia Suhka külla sõbra poole. Kui minema hakkasin, tuli ka Kuus minuga ühes. Arvan, et tahtsid kontrollida, kas ma õigust neile rääkisin.

Läksingi Kuusega väikse Veski tallu sisse ja ajasime seal pooleni ööni juttu. Udrase pool oli peidus ka Saaluses elava Ojamäe perekond, kes oli küüditamisest sinna pagenud. Oli Ojamäe ise, naene ja noor tüttar, Ojamäed tundsin enne, ta oli keskmise talu pidaja, ilus uus elumaja ja korralik ilus tõukari. Arvan et selleks ta küüditatigi et kolhoosi asutamiseks saada hea kari ja ehitised. Poliitikas ta tegev ei olnud, ei Kaitseliidus, ei Omakaitses. Hiljem kuulsin, et Ojamäe olla Liivakmäe talus kinni võetud, kus ta tööl olnud. Olla kapi taha põgenenud peitu, kust välja tõmmatud ja pekstud. Naene aga ei olnud seal ja jäi vabadusse. Ojamäe noor ilus tüttar umbes 17 a. sai tookord tuttavaks meier Kuusega, kui seal käisime. Kuus ka kui noor ilus mees meelitas ta metsameeste kampa ja oli aasta hiljem langenud ühes Kuusega, kusagil Lindora kandis, punkris. Kui kuulsin seda, pidin meier Kuust süüdlaseks, et ta tema kampa meelitas. Tüttarlapsel polnud mingit süüd ja tal polnud hiljem karta enam midagi, kui ta välja oleks tulnud.

Kuus saatis mind ära Haanja piirini. Ta seletas teel, et neil läks Missos kibedaks ja pidime sealt välja pagema. Ta seletas ka Pältri lahingut /Saika lahing/, kust ta eluga olla pääsenud. Seletas, et Obinitsa kauplusest tulles väsinult puhkama heites, olime ju ka napsitanud ja ei olnud valvetki väljas ja kui Tulluse nimeline noor pois Meeksist pärit välja läks, sattus ta Julgeoleku koeraga vastamisi ja laskis selle maha. Sõdurid jälle lasksid Tulluse maha. Tormasime välja et piiramise rõngast pääseda, kuid metsa poolt oli rõngas tihe ja kõvem tuli vastu. Proovisime suure tee poolt lagedalt, kus rõngas hõredam. Meil olid vintpüssid, millega saime kaugemalt lasta, vastasel automaadid (goned) kellega kaugemale ei küündinud. Lasksime pihta, kus nägime et sõdurid lumes lamavad, kelle jalad lumest välja paistsid. Saimegi ahelikust läbi suuretee peale. R. Vähi sai 200 m. kaugusel metsa, tema /August Kuus/ ei julgenud väsinult sügavasse lumme minna, viskas tühja püssi maha seljast pooljoostes ja hakkas revolver käes suurteed astuma. Joosta ei jõudnud. Jõudis 1 klm. kaugusele R. Vähi tallu, kuhu ka Vähi ise jõudis, võtsid tallist hobuse, istusid kahekesi selle selga ja sõitsid ära. R. Uibo kes ka nende juures taga püüdis välja tulla, lasti maha. Ta ollagi haiglane olnud ju Vastseliina kartsust saadik, kus ta peksa olla saanud ja põgenema pääses. Seletas veel, et nemad võtavad kauplusi üle, et elanikke nemad ei puutu, et elanikud aitavad jälle neid, kuid Pilve salk röövib aga elanikke, nad pole kauplustes käinudki.

Nii sain väljas käies uudiseid, millest mu kaaslane Kiudsoo oli huvitatud. Ta ise omas vallas väljas ei käinud, ainult vahel Lättimaal ühe sugulase pool, kus vahel oli terve nädal. Ma käisin ka ikka Grünthali vanu vaatamas ja sain ka B käest kirju, mida ta kirjutas teise nimel. Kirjutasin ka temale ise vastu. Meie juure metsa tuli ka vahel Hino küla elanik A. Pilt /Aleksander Pilt/ kes oli omal ajal palju aega Misso piimaühingu esimees. Ta tehti ka kulakuks, sest omas traktoriga veetava peksumasina. Ta sai ka ette teate ja põgenes naesega metsa. Ta ei jäänud kauaks metsa, vaid läks Lätimaale, käis tuttavate lätlaste pool, aitas neid kodutöödes ja remont töödes. Ta jäi lõpuni vabaks ja peale amnestia tuli oma valda tööle ja sai ka omma majja ühetoalise korteri. Naene varjus aga sugulaste juures, ta oli kehva tervisega, ei töötanud, arreteeriti ja istus ka 2 aastat kinni.

Lätimaalt käis ka üks Eestlane, kes Kiudsooga oli tuttav, külas. Ta oli keskealine mees, olla ka metsas elanud ju algusest saadik, nagu Kiudsoogi. Ta nimi pidi olema vist Koemets /Rudolf Koemets/, ütles et temal on valmis vaadatud ühes talu sigalas kolhoosi sead, et kudas teil toiduga on, kui vajate siis tulge kaasa ja saate liha. Kiudson aga ei läinud. Hiljem sügisel kuulsime, et ta olla surma saanud. Olla kolme mehega punkris sissepiiratud. Ta olla jäänud tulega kaitsma teiste kaaslaste põgenemist ja olla ise surma saanud. Seda rääkis Kiudsoo, kes tundis ka teisi kaaslasi, kes said ära põgeneda.

Et sügis oli käes ja talv ligines, hakkasime valmistama talvekorterit. Valisime selle mitte kaugele lätti riigimetsa soosse, kus peal kasvas männimets. Tegime parema koha peale mändide külge maa peale roovikutest, mille täitsime samblaga. Katuseks tõime kaugelt Maksa metsast kuuse koored, mida nülisime jämedailt puudelt, nii et tüved jäid paljaks, sest ligidalt metsast ei julgenud võtta, et silma paistvad. Lätimaal oli üks küüditatud talu maha jäetud tühi, sealt saime laudu ja telliskive ja muud matterjali, mida 2 klm. kauguselt ööpimeduses seljaga tassisime. Ükskord aga tuli meie juure lätlane Berkalis /Berkulis/, kellel me viina tegime. Ta oli riigimetsa tööline ja tuli metsast töölt ja kuulis koputamist selle ehitusel ja tuli vaatama. Mõtlesime nende eest hoida saladuseks, et nad hädakorral ei saaks meid ära anda, kuid nüüd said kõik teada. Andis kül sõna et olge julge, et ka vend on kange mees, kes on ka nende käes hädas olnud ja ei avaldanud midagi.

Kuid tuli siiski see mida kartsime. Vanaaasta õhtul /1951/1952/, kui kõik lumehärm oli maas, läks Kiudsoo vend Elmar selle lätlase poole sauna, kus ta ka enne oli käinud. Võttis kaasa ka pudeli viina. Öösel ta tagasi ei tulnud ja arvestasime, et jäi päevaks ka sinna. Uue aasta homiku, kui igav hakkas mõtlesin et nüüd veel on väike lumehärm ja saan enne talve ka veel ära käia oma sugulase pool, kelle abiga ma siia sain. Läksin sinna ja mulle seletati, et sa siis ei teagi veel, et Elmar on Hauguri lätlase pool arreteeritud ja majarahvas, mehed ka ühes Aluksne ära viidud, et öösel olla Läti julgeoleku poolt maja sissepiiratud. Ruttasin ruttu metsa tagasi ja seletasin Kiudsoole. Ütlesin, et nad nii kui nii avaldavad kõik ära, et lähme siit ära. Kiudsoo aga ütles, et ei usu, et Elmar nii nõrk on ja selle asukoha ära avaldab. Ma ütlesin, et mina küll siia ei jää ja hakkasin omi asju pakkima. Lihakraami viisin 100 sammu kaugusele sohu, matsin põõsa alla nõuga sambla sisse, anumad jälle teise kohta, riided seljakotti ja lahkusin. Kiudsoo aga jäi koju ja ei valmistanudki. Kuid hiljem öösel tuli ka temal hirm ja olla läinud ühte heinaküüni ja hämariku vara piiraski Läti Aluksne julgeolek selle maja ümber. Üks lätlasist, kes sügisel juure tuli, olla peksta saanud ja tõi julgeoleku mehed kohale. Julgeoleku mehed kedagi ei leidnud ja põletasid meie maja maha. Ma läksin öösel aga ligi Misso ühe sugulase poole ja nägin aknast, kui Vastseliina Julgeoleku autod, kes ka lätlasil olid kutsutud, sõitsid tagasi Vastseliina poole. Nii hävis ka mu teine metsakodu ja mul polnud südatalve ajal enam kuhugi minna. Teadsin, et inimesed kõik kardavad, et kui avalikuks tuleb, lähvad ka kinni. Oli ju kuulda tihti läbiotsimisi, kus teati metsameeste sugulasi. Läksin järgmisel ööl Illile oma õe poole, kes oli ka üksinda, sest õemees oli ka kinni mõistetud 5 aastaks kivilõhkumise lõhkeainete hoidmise pärast, mida ta avalikult hoidis, sest oli vana valitsuse poolt lubatud kivide lõhkumiseks. Olin seal paar nädalat ja kuna õde ka väga kartis minu pärast, sest olin ju rajooni keskuse ligidal ja seal ju teati et vend on metsamees.

Lumi hakkas ka juba sügavamaks minema ja ma võtsin reisi ette mujale minna kohta otsima. Läksin ühe sugulase poole ja palusin et annaks oma pool olla natuke aegagi. Üteldi et ole kuu lõpuni, kuid toas olla kül ei või, ehk leiame peidiku. Läksin välja vaatama. Lauda otsas oli heinaküün, mis oli heinu täis, all oli laudpõrand. Kaevasin heinakihi kõrvalt heinte ala ligi laudpõrandat uru, nii et kere läbi mahtus umbes 2 ½ pikkuselt ja ronisin sinna sisse ja toppisin seest heintega augu kinni ja hakkasin seal siis öösiti magama. Päeval ronisin heinakihi peale, tegin katusele pilu ja sealt kõrge mäe päält paistis terve küla ja maantee liikumine poole klm. kaugusele, kuni teise külani. Kahe küla vahe oli ligi klm. Teisi teid ei olnud, oli ainult teisel küljel laugemal metsad, kuhu teid polnud. Nii oli seal hea vaatlus koht, nii et päeval nägemata ligi tulla ei saanud. Enamasti istusingi seal päeval. Homiku ja õhtul käisin ka toas toitu võtmas ja soojendamas. Öösel magada aga oli külm, sest laud põranda all oli täiesti tühi ruum, kust tuul läbi tõmbus ja õhuke põrand ei takistanud külma. Nii jäi külmetamisest üks kõrv haigeks, millest pärast paranemist ka kuulmine jäi väikseks. Et peidupaik hea sai, siis olingi seal küünis kevadeni, kus kül oli külm, halb ja igav, sest ei jõudnud kuidagi kevadet ära oodata , et pääseks liikuma.

11 aprilli paiku oli lihavõte pühi aeg, kus põllud paistsid juba paljad olevat, kuid metsas veel lumi, läksin välja, lootes et enam palju jälgi ei jäe. Läksin õhtul pimedas üle põllu järve äärde kust tahtsin üle minna, sest järve äärt mööda maanteed ei julgenud minna. Järvel jää pääl oli vesi ja lumesupp vett täis. Mul oli jalas pastlad ja läksin jääkülma vette ja hakkasin ruttu astuma, kuid vett mööda oli ka raskem astuda. Jalad hakkasid jääkülmas vees väga külmetama, valutama ja kui keskjärve jõudsin muutusid kangeks ja mul tuli hirm, et jalad kangestuvad ja ei jõuagi kaldale. Püüdsin jookstes saada ligema kalda poole ja jõudsingi ja maal jookstes sain jälle jalgadele sooja. Jõudsingi Grünthalli vanade poole. Metsa sees oli veel lund. Öösel külmetas. Võtsin vanade poolt sooje riideid ja kuivi jala mähiseid läksin metsa sisse ja heitsin põõsa alla magama. Järgmisel ööl läksin edasi õe poole Illile, kus sain sooja ja puhata. Õde elas ikka üksi.

Algas 1952 a kevad. Meeleolu muutus paremaks, et jõudsin suve ära oodata, et saan vabalt liikuda, et suvi on ikka kergem läbi elada, saan ka sugulaste ja tuttavatega kokku ja suvel ei tule sissekukkumist, kui ettevaatlik olet. Ma ei teadnud midagi oma kaaslase Kiudsoo saatusest, kes jäi haarangu kätte, ehk pääses ära. Ah ja tuleb meele, et sain ju tema pojaga kokku, kui sinna ligidale heinte sisse varjule pugesin millest ei tulnud meelde kirjutada. Asi oli nii. Kiudsoo poeg õppis Tartu ülikoolis. Julgeolekuminist. tuli üks Tartu, võtsid poja kaasa ja sõitsid Misso kodu ligi ja lasksid maha, et otsi isa üles, kes punkrist ära põgenes, et tuleme paari päeva pärast sama kohta sama kellaajal ja too ta siia, et me teame et ta niipalju aastate sees midagi tegutsenud ei ole, me tal midagi ei tee ja laseme lahti. Poeg oli kodus paar päeva, käis ka külas kuhu ma varjule pagesin ja seletas ka mulle, et sain küll isaga kokku, kuid ta ei julge välja tulla ja lubas ära kaugemale minna. Ma lähen kutsutud kohta ja ütlen, et ei leidnud isa. Ma ütlesin et kui mind nii suuremate meeste poolt oleks kutsutud, et ma oleks kül väljaläinud, ei oleks nende väiksete meestega tegemist olla, ei oleks piinamisi nagu siin Vastseliinas. Kiudsoo poeg viidi Tartu tagasi, kuid olla ülikoolist väljaheidetud. Ma läksin õe poolt kohe Kiudsoo ligi metsa tagasi, sest arvasin et nüüd kevadel tuleb ta ikka oma kodu ligi tagasi, kui ta talveks kaugemale ka läks.

Oli mai kuu algus. Mets seal vanas kohas oli lumest puhas. Läksin oma eluaseme juure. See oli ära põlenud. Otsisin oma peidetud kraami, toidunõud soost üles ja ka lihatoitu, mis kõik oli alles ja asusin elama vanus peatuskohtades, ootama Kiudsoo tulekut. Ööd olid veel külmad, ja öösiti hall ja jää vee peal ja maa peal magada oli külm, sest suuremid riideid ainult palitu. Soos mätaste vahel oli kül pehme ase, aga külm, et pidin paar korda öösel väikest tuld tegema ja sooja kohviga ennast seest soojendama. Päeval läksin päikesepaistelisse kohta, seal oli soojem. Tuli nädal aega oodata, kuni Kiudsoo tuli ja hakkasime jälle ühes elama. Ta seletas, et ta oli talve üleelanud Viitina vallas tuttavate Misso metsameeste juures /Alfred Eriku salgas/. Üks nende sugulane naisterahvas olla tema sinna viinud.

Algas meie kooselu, mis oli tagasihoidlikum ettevaatlikum, eelmise aasta äparduse järele lätlastega meil enam läbikäimist ei olnud, ei ka nendele viinaajamist. Lätlased, mõlemad mehed lasti küll lahti, kuid meie mees Elmar jäi, ja meie jäime kahekesi. Sain teada ka Viitina metsameeste elu, kus Kiudsoo talve üle elas. Sinna Viitina ja Haanja piirile olid läinud Missost möödunud aastal, Telli Kalju oma naiseõega. Erik, oma naesega ja keegi Lang, Vähi j.p.t. Osa neist olla tulnud teisest krupist kes Haanjas elas, kellest m. a. Suhkal nägin. Sellest et ta ka kuulda selle salgaga ühes Lätimaa Siimera kaupluses käis, mulle ei rääkinud ja sellest sain kuulda hiljem, kui Võrus ülekuulamise all olime. Nägin et tal oli seljas uus pluuse ja mõtlesin, et ei tea kust ta selle on saanud.

Et kahekesi igav oli ja mingit tegevust ei olnud ja vaja oli ka toidu kraami hankida, käisin ikka ka väljaspool, Gr. /Grünthali/ vanade pool, õe pool Illil, kodukandi ümbruses. Kodukandis ligi Savioja küla, nägin jälle Pilve kampat, kes ikka veel alles oli ja igal suvel siin järvede ligi suvitas. Neil oma koduümbrus oli Saaluse ligi 7 klm. ja nad käisid siit igal nädalal oma sugulaste ja sõprade pool, kellega neil oli ühendus.

Kuulsin et Pilve kampale olla märtsi lõpul /1952/, lume lagunemise ajal, suure väeosa poolt haarangut tehtud. Olla ahelikus alustatud läbi Maksa metsa ja Haavistu vahtkonna Palo järve ümber, kuni Preeksa suureteeni läbi kammitud, kuid ei leitud midagi. See ümbrus pealt 10 klm. oli küll suvedel nende asukoht (Pilvedel), kuid talvine punker olla mujal. Minu koduküla inimesed rääkisid, et nende külla olnud tulnud Ruusmäe metsa poolt üks hobune püülijahu koormaga, et see mees püüliveskist tulles olla vist tapetud teel, sest meest hobusega ei olnud. Nad olla hobuse koormaga saatnud rajooni – Vastseliina.

Hiljem sain teada metsameeste kaudu, et see mees oli üks Langa nimeline Missost, kes tahtis maskeerida oma kadumist sellega, et läks veskile ja jäi kadunuks, et Julgeolek teda kodus otsima ei tuleks. Tal ei olla olnud mingit poliitilist süüd, oli väiksemaa pidaja, kuid tuttavad mõtsamehed tema kodu ligidal metsas käisid tihti tema poole, millest Vastseliina julgeolek teada sai ja viidi ülekuulamiseks kinni. Et ta salgas ja ei tahtnud oma ligemesi ära anda olla pekstud ja ta naist hirmutamiseks jalgupidi kaevu kohta alla riputatud. Koju lastult ollagi hirmuga metsameeste juure naesega ära läinud, maskeerides veskil käimist.

Kord Puspuril õe pool käies tahtsin minna ka Ala-Suhka külla, kus eelmisel aastal sõbra pool käisin ja juhtusin Misso meier Kuusega kokku. See ei olnud kaugel ja metsatared olid tuttavad ka öösel käia kuid imestasin et juhtusin teisele poole Pari küla juure välja. Ei tahtnud enam paar klm. kõrvale minna ja läksin veel paar klm. edasi oma tsõdse poole sisse ja sealt kuulsin et suur haarang oli Ala-Suhkal olnud, et Alaveski olla olnud ümber piiratud, otsisid kedagi aga ei leitud. Teadsin et eelmisel aastal oli seal Ojamäe oma perega, kellest ma eelpool juba kirjutasin, kuid teda seal enam ei olnud. Kuid eelmisel aastal olnud metsamehed olla olnud ikka veel seal ligidal ½ klm. mida ma pärast kuulsin. Kartsin et nad ka sinna tulevad läksin metsatukka välja, kus olin õhtani, et pimedas edasi minna. Mõtlesin et kui imelik, et see oli nagu saatuse juhtimine, et ma pidin eksima ja mitte sinna saama, kus oleks haarangu sisse jäänud.

Käisin ka omas kodukülas. Minu majas elas kolhoosi poolt pandud kaks perekonda, O. Kesa ja E. Karo. Käisin ka nende pool ja sain rääkida Olga Kesaga, kes oli mu vastu väga lahke ja pakkus ka ära minnes kaasa võtta toitaineid. Rääkis, et nende majas teine E. Karo on haige, et teda olla viidud kinni Ruusmäe vallamajja, kus olla teda kõvasti pekstud, et avaldagu ära kus on tema vend Volli /Voldemar Karu/, kes Mõnistes olla elanud ja olla ära metsa läinud. E. Karo aga ei teadnud vennast midagi ja sai ilmaaegu peksa. Nagu kohtuprotsessil kuulsin tapsid tema Pilve salga mehed, kui Karo vend meie külla venna poole külla tulles teel, sest teda pidasid metsamehed nuhiks, mida ta olla enda pääsemiseks, kes oli ka punkris kinnivõetud ja lahti lastud metsameeste otsimiseks. Kuulsin ka, et mu naine Helmi olla Tallinna lähidast Laagrist ära Siberisse asumisele saadetud.

Mu poeg töötas Põhja-Eestis Sonda lauatehases raamatupidajana. Ta tuli suvel naesekodu Siksali puhkusele ja saatis Misso telegrami ette, et hobusega vastu tulla, sest oli kaasas ka väike laps. Külas esimesel ööl olla koer haukunud ikka väljas ja homiku vara otsitud maja läbi Vastseliina Julgeoleku meeste poolt. Mõeldi et isa tuleb ka nüüd sinna pojaga kohtuma ja saavad tabada. Mõni päev hiljem sain ikka kutsuda nad marjule oma kodumetsa ja sain temaga rääkida ja andsin tema kätte hoiule elukindlustuse poliisid ja majakindlustuse poliisid.

Kui kord jälle Saviojasse läksin et mu poeg Valdeko olla puhkusele tulnud mu venna poole Viitina. Ta töötas Sillamäe kaevanduses. Räägiti et ta ei olla tagasi läinudki enam oma töökohta et töötingimused olla liig rasked olnud pidada vee sees töötama, kuna ta selleks tööks oli veel noor. Ta oli venna juure jäenud ja teinud seal heina. Vennal Osvaldil oli aga suur alaealiste laste pere, ta ise kolhoosis töötaja, kus mingit nimet. väärt töötasu ei olnud ja kuna ka enne nende majapidamine oli nõrk, oli neil toidu puudus ja poisikesed teadsid, et naabril Viskil, kes lihaga spekuleeris oli küüni pandud värsket liha ja läksid sealt võtsid osa ja ka Valdeko olla nendega ühes olnud. Omanik Visk aga taipas et naabri poisid on võtnud, kutsus miilitsa ja poisikesed avaldasid ka ära ja andsid liha tagasi. Poisikesed viidud kinni ja enda päästmiseks rääkisid, et ka Valdeko käis nendega. Valdeko peitis end võssa ära ja ei näidanud end hiljem läks Võrru ja andis end ise üles. Kui kuulsin sellest läksin läbi öö sinna et ehk saan teda k (loetamatu) aidata. Annan raha kui tal ei ole ja saadan Petseri kaudu oma töökohta tagasi, kuid jäin hiljaks, oli juba Võrru ära läinud. Kuna ta oli töökohast ära tulnud ja arvestati et on kulaku poeg, määrati kõrgem karistus 10 a. mille ta ära oli, tehes mitme päeva normi Doni kaevanduses ja sai 1955 juba lahti ja hakkas metsatööle. Sain kuulda ka, et mu naaber, sõber A. Niilo on kätte saadud. Ta olla omas peidukohas maja keldrist kätte saadud läbiotsimisel.

Kui koduküla ümbruses käisin, peatasin ikka oma talumetsas, teinekord paar päeva. Kord kui päiksepaistel pikutasin tuli minu juure salk mehi. Oli Pilve salk kes käis siit läbi. Lubasid Luhamaale minna et seal on neil sugulasi. Suuri relvi nemad päeval ei kandnud, paistsid kül revolvrid rihma küljes. Ajasime tükk aega juttu. Üks keda hüüti Endeliks puhastas maha istudes oma püstolit mida pakkus mulle müüa. Seletas et see on kül nõrga jõuline, kuid ta on ikka kaks korda mu elu peastnud. Kui küsisin et kudas? Seletas üks kord maja aknast välja hüpates, kui olin sissepiiratud ja teinekord metsas ka sissepiiratult, Kooraste vallas, ütles et seal sai tükka palju tehtud, kuid olime lõpuks sunnitud väljapagema, ja olemegi siin ju paar aastat vennaga. Ma küsisin Pilve Arthult et kaua te mõtlete nii elada, et kas ootate ajamuutust ehk sõda? Ta ütles et meil pole oodata paremat enam midagi, meie põlve ajal enam sõda ei tule, sest ühe põlve ajal kaht sõda ei tule, enne kui uus põlv kasvab, et püüame sama viisi edasi elada, seni kui saab. Teist teed meil enam ei ole. Ütlesid, et mis ma relva ei kanna, et nii lasete end ära tappa. Ütlesin, et mul praegu ei ole, et üks vana rikkis on. Ütlesid, et too meie kätte, meil Milbert on hea mehhaanik, ka teeb revolvrid ümber ja teeb ka padruneid. Nad olid kuulnud et ma Kiudsoo juures elasin ja mis uusaasta ööl meiega juhtus, kui põletati ära ka punker. Küsisin, et kuis teie mind siit põõsaste seest üles leidsite. Üks vastas, et meil Arthul on hea nina, nagu koeral, otsib palja maaga ka üles, et mineva nädal, kui olime kohta vahetanud, kuna ta ei olnud mitu päeva meie juures, tuli ta meie jälgi mööda mitu kilomeetrit ja sai meid kätte. Arthur vastas et pikaajaline amet ju õpetab, et ju Pihkva taga sõja ajal sai partisaane jälgi mööda otsitud. Rääkisid et julgeoleku mehed olla nende tühja punkrit nüüd suvel rünnanud Käbli küla ligi, et võib-olla keegi nuhkis üles punkri ja arvas et seal sees ollakse, et me ju nii rumalad ei ole, et suvel punkris elame, pealegi veel vanas.

Sügispoole Kiudsoo rääkis et tema tahaks käia nende juures, kus ta talvel elas, et võib-olla tuleb ka jälle sinna minna talveks. Ütlesin et kui lähet, siis ma tahaks ka oma venna pool Viitinas käia, siis lähme ühes. Läksimegi ühel õhtul. Viitina ligi tuli minna umbes 20 klm. Läksime metsa mööda ja väikseid kõrvalteid. Kuni Plaani asulani oli mul tee tuttav ja ma astusin ees. Ta oli kül minust noorem kuid väsis ja jäi maha keelates mind mitte ruttu minna. Ta oli 8 aastase metsa elus paksemaks läinud, kõht suuremaks ja lõua all lott, kuid jalad peeneks jäenud, jala lihased kadunud. Viitina pool ma astusin taga, sest tema teadis kohta kus tema sõbrad pesitsevad. Ühe silla juures ta peatus ja ütles, et tema läheb siit ära, et ma mingu edasi. Rääkisin et homme õhtul pimedas ma tulen sinna kohta ja kui teda ei ole, siis koputagu nuiaga paar korda puu vastu. Ma läksin umbes 2 klm. edasi venna poole. Venna naene ütles, et traktoristi traktor on siin, ta tuleb homiku tööle, st majja ärge jäege, et minge maja taha mäe kaldale ja andis mulle riideid. Olin seal teise päeva õhtuni ja vend päeval käis juttu ajamas ja tõi süüa. Õhtul läksin kokkulepitud kohta silla juure, et üheskoos kodupoole hakata minema. Ootasin paar tundi ja kloppisin puud, kuid ta ei tulnudki. Ruttasin üksi, et pimedas jõuda oma kodukülanigi, et seal järgmisel ööl edasi minna. Jõudes Saviojani läksin heinamaa küüni magama. Riided ja jalanõud olid märjad, kuid hakkas külm ja magada ei saanud ja pidin minema külla sisse ja järgmisel õhtul läksin edasi Misso. Kiudsoo aga tuli tagasi veel paari päeva pärast. Ta seletas, et tema ei saanud minna silla juure, et teised ei tahtnud seda, et seal oli kurb asi, sest pidime matma ühe oma seltsimehe, kes suri saadud raskete haavade pärast. Seletas et nende salk läinud Lätimaale üht sealset kauplust ülevõtma. Läinud Riia-Pihkva kivitee peale, võtnud sealt ühe läbisõitva vene autojuhi käest auto üle ja sellega sõitnud poe ette. Kaupluste pääsenud sisse ja laadinud kauba peale, vastuhakkamist personali poolt ei olnud ja hakanud sõitma. Autot olla juhtinud Krafi Vähi /Rafael Vähi/, asulast enne väljajõudmist olla avatud kusagilt kõrvalt nende pääle tuli. Auto oli vigastatult seisma jäenud, juht kergelt haavata saanud ja üks neist raskemalt haavata saanud. Tuli auto maha jätta kraamiga ja haavatud kandes tagasi jõuda. Haavatu Lang /Roland Lang/ olla kohapeale jõudes surnut ja Kiudsoo oli ka abiks olnud matmisel. Olla maetud metsa. Nii ei olnudki Kiudsool enam plaani talveks nende juure minna ja hakkasime otsima talvepesa kohta, et ehitama hakata.

Läti piiri sihi ääres oli üks ilus metsasaar, mida kutsuti Haavasaareks. Iga sorti lehtpuid, päikselisi muruplatse vahel. Rääkisime Kiudsooga et kui siin saaks vabalt endale ehitada majakese ja kedagi karta ja hirmu tunda ei oleks, oleksime võinud siin eluaeg elada ja ei tahakski enam väljapoole. Kiskusime sealt niinepuu koori mis olid tugevad nagu nahk rihmad. Eluaseme koha valisime nüüd talumaa ossa ühe kraavi ligi, kus peal paks männimets. Tegime jälle maa peale, istutades tihedalt noori raiutud kuuski ümber, et 10 sammu tagant näha ei ole. Maja seinad jälle samblast, seest katuselaastudega vooderdatud, väike aken ja pliit, plekk korstnaga välja, materjale kandsime öösel 2 klm. kauguselt Lätis tühjast majast. Ilmastik oli 1952 sügisel vihmane, põllud pehmed, sood ja niidud täis nagu kevadel. Materjali Lätimaalt kandes panime metsaäärde öösel maha, kust päeval saime maja juure edasi viia, sest pimedaga vesist sood mööda ei oleks leidnud maja üles. Ka päevalgi tuli eksimisi, sest ju teed ega teeradasid ei olnud. Kartulid kaevasime ka Läti põllult, arvestasime senise kulu järgi, et inimese peale 3 vakka (kotti). Rukki hakidest rabasime ka ühe koti teri, nii et talveks ka leiba sai, üks külamees sai ka ära jahvatada. Põllud olid alaliste vihmadega nii pehmed, et kui öösel lagedat põldu mööda läksin, siis vajus jalg nii sügavalt mulda, et jalga tõstes saabas jäi maasse ja jalg tuli välja. Riided ligunesid märjaks ja metsas õhtul tule juures saime kül jalarätte kuivata, kuid märjade päälisriietega heitsime kuuse alla ikka magama ja ööjooksul kehasoojusega olid nad ikka vähe kuivemad. Meil polnud ju ka telgiriiet kus vihmavarju oleks saanud.

Sel halval vihmasel sügisel nägime et kolhoosi põldudel jäigi palju kartuleid võtmata. Rukki hakkid seisid lagunenult idanenult jõuluni põllul, rääkimata viljarõukudest, mis seisid lume sees pea kevadeni, kus neid talvel vähehaaval peksti.

Kui meie väike majake valmis sai novembri kuul ja esimesel õhtul soojas ruumis (köetud) olime tundsin nii mõnusa, nii hea olevat koika peal pikutades, mida vanast heades majades kunagi nii ei tundnud, ei olnud enam kuuskede all vihmavarju otsida ja magada. Mõtlesin et kui aga saan siin rahulikult kevadeni ära elada ja ei tuleks nagu möödunud talvel kus saime ainult paar kuud elada ja pidime uut korterit otsima. Ütlesin Kiudsoole et aeg on nii raskeks läinud, et kui püsida veel tahat, ei pea salajast talvekorteri asukohta keegi teadma, ka sinu maja inimesed lapsed, et nad häda korral ei saaks ära anda, ja peame varustama terveks talveks toiduga, et kui lumi tuleb ühtki jälgi mitte lumega teha, enne kuni kevadel. Kiudsoo aga ütles et tema omi poiste pärast ei karda, et nad on nende käes olnud, nad meid ära ei anna ka häda korral. Ta lastel oligi juba teada meie koht, sest kord tuli poeg sinna. Ma pidin leppima, kuigi see ei meeldinud, sest mul polnud ju ka üksi kuhugi minna, üksi ehitada, kellegi pool elada, sest inimesed hakkasid väga kartma, sest järjest oli haaranguid, läbiotsimisi. Teiste metsameeste juure, relvastatud salka, ei mõtelnudki, seda lugesin enesetapmiseks. Ja tuligi see mida ma kartsin et Kiudsoni poeg andis meid välja. Kui Kiudsoo oleks mind kuulanud, ei oleks meid keski leidnud, ka Kiudsoni lapsed, sest lumega kevadeni jälgi välja ei teinud. Oleksime võinud kevadeni püsida ja peale Stalini surma aprilli kuu amnestiaga välja tulla ja oleks Siberi reis ära jäänud. Selles mõttes ma ju varjasingi, et ootasin amnestiat, kuid jäi puudu ainult ligi paar kuud.

Et talv ligi ja tuleb kevadeni paigal olla, tahtsin veel teha viimast reisi oma kodukanti. Oma hea sugulase läbi sain endale ka ära kummi säärikud, millega sain läbi vee ja pori kuiva jalaga läbi. Need toodi Pihkvast, kuna meie kauplustes ei olnud.

Käisin õe pool Puspuril ja seal kandis ka Ala-Suhkal sõbra pool. Kuulsin, et Misso metsamehed elavad veel seal ligidal ja et meier Kuus tahab minuga ka kokku saada. Saatsin teate, et ootan Kulina silla juures võsas teatud ajal. Ta laskis oodata mul mittu tundi, vist ettevaatuse mõttes ja tulidki kahekesi, ka Rich. Vähiga Tsäpsilt. Läksime väikse oja kaldale metsa, kus nad ligidal talust tõid ka viina. Tahtsid nimelt teada, kuidas Misso pool elatakse ja mis meiega juhtus möödunud talvel. Seletasid, et neil osa mehi läks ära Viitina salka ja Langa naene Melaniet /Karl Kauri naist/ enam ei ole, et see arreteeriti. Ta olla rasedaks jäenud ja käis Tease velskri juure Ruusmäele, kus ka varem teised metsamehed käinud, kuid Julgeoleku mehed olla haisu ninna saanud ja velskrile ülesandeks teinud kutsuda haige teatud päeval tagasi ja teatada Julgeolekule. Melanie oli läinudki, jätnud käekoti eesruumi, milles püstol oli olnud ja Julgeoleku mees seal teda arreteeriski. Tease velsker ei olla julgenud seal enam ametis olla olla läinud ära oma perekonnaga Põldsamaale teise töökohta. Seletasid et nemad on nüüd Kirbu küla väikses metsas, et Haanja rahvas on hea rahvas, ei anna neid ära, et nad käivad nende pool saunas ja küpsetavad neile leiba. Ütlesid et Leimanni Endel on ka nende juures, tuli ära Pilve salgast meie juure. Kutsusid ka mind sinna tulla, et sul pole tarvis kuskil käia, peat meie juures ainult perenaise ametit. Ütlesin et ma tahan sugulaste pool olla talvel. Nende meeleolu ei olnud hea, viina peaga kurtsid et midagi head ei tule, et tuleb surra. Vähi ütles et sureme metsas oma naesega kuid meil on väike tütar Tsäpsil sugulaste pool, et ma oma tüttard ka kommuniste kätte ei jäta. Seletasid et puudust neil ei ole, et kaupluste ülevõtmine läks alati hästi, et verd me valanud ei ole, et kevadel kui haugi laskma Vaskna järvele kahekesi läksime, tuli ka Haanja miilits järve äärde ja ajas meiega juttu. Vaskna järv on Haanja vallamaja ligi. Dokumente ta meie käest ei küsinud ja see oli talle parem, muidu oleks tal halvasti läinud. Ütlesid et nüüd kardame, et kui Melanie ülekuulamisel kindel ei ole ja meie asukohast ei teata, et valmistamegi neil päevil sealt äraminekut. See oli meie viimane nägemine, ehk kül käe andsime jällenägemiseni.

Et enne talve see mu viimane reis oli sugulaste ja tuttavate poole, siis läks mul veel kaks päeva aega ja päeval peatasin E. Leimanni talu juures metsas, kes ise viibis Haanjas Kuuse kambas, kellega paar päeva kohtasime, millest juba kirjutasin. Leimanni õde elas seal ligidal teises talus, kuhu E. Leimann vahel käis, sest oma kodutalu jäi tühjaks kui vanemad ja õde ära küüditati. Seal suurtee ääres metsas oli üks suur kuusk padrikus ja sealt oli lageda suurtee peale hea väljavaade ja ma käisin sealt ligidalt üle suurtee. Jäin seal varjus ootama pimedat, et üle tee minna, sest suurteed mööda liikus autosid ja inimesi. Pandsin tähele, et seda punkti on ka teised kasutanud, oli istumise asemed tunda. Kui seal paar tundi olin istunud ilmus sinna Leimann. Seletas, et tahan viimast korda enne talve veel õe pool käia, sest meil on kauge sõit. Seletas, et eila valmistasime äraminekut, sest Melanie (kellest kirjutasin) võib meid ära anda. Kraam oli vankrile paigutatud (neil oli ka hobune) ja hobune ees. Kuus läks veel üle teeraja metsa, et sinna peidetud kohvrit ära tuua, kui juhtus kahe võera mehega kokku, kes teerada mööda tulnud, need olla olnud kolhoosi brigadiir ja keegi teine ametnik. Need paistnud talle kahtlased ja olla hõiganud neid tagant et peataks, sest tahtis nendega rääkida, kuid võerad ei peatanud vaid pistsid jooksu. Kartes et nad nüüd meid üles annavad ja valgega me ära minna hobusega ja kraamiga ei saa, läks üks mees brigadiri kodu ja ähvardas, et kui üles annate, siis põletame su maja maha ja mees andnud sõna, et ei anna, kuid teine pageja, keda kätte ei saadud, oli jooksnud Plaani telefoni juure ja olla Võrru helistanud ja seletanud ära. Metsamehed olla jäenud valvele ja kärsitult ootama pimedat, et ära minna, kui valvepost olla märganud julgeoleku meeste tulekut. Pidid hobuse kraamiga maha jätma ja ennast päästma. Endel tõi õe poolt pudeli veini, mille ära jõime ja ruttas ära minna, et teised ootavad ühes küünis ja ma viin need kaugele oma sugulaste lähedale. Ütles, et meil on kurb lugu, et talv on ligi, meie talve varustus ja toit läks kaduma, me ei jõua enne lume seda varuda ja punkrit saada. Läks ja jättis jumalaga, öeldes et võib-olla me enam ei näe üksteist ja nii oligi.

Istusin veel umbes tund aega, oli veel valge, ei tahtnud riskida üle tee minekuga, kui tuli sinna kuuse juure metsamees M. Pilv oma naesega. Ka nemad olid tarvitanud seda punkti. Jäime kõik pimedat ootama. Ütlesid et käisid oma endise kodu kandis. M. Pilv küsis minu käest, et kas mul talvekorter valmis juba. Ütlesin (valetasin) et ei ole, et katsun kuskil külapeal elada. Ütles et kui kuhugi minna ei ole – tule nende juure, et meil toitu on talveks külluses. Kuulsin ju enne, et Darviini kolhoosist oli sigu võetud. Küsisin, et kuidas said hakkama, et seal oli ju ka esimees Heero. Ta seletas, et oli jah kodus, aga keegi ei julgenud keelata. Võtsime sealt kaks hobust, vankritega ja ladusime peale mittu siga. Julgeoleku mehed olla kül homiku jälgi mööda taga tulnud kuni Kuura sillani, Kiviteeni, kust läinud tagasi. Hobused saatsime hiljem tagasi. Maanteel oli kuni hilja ööni auto mürinat. Räägiti ju, et Vastseliina rajoonist on igal ööl Julgeoleku poolt väljas kaks autot ja tule väga ettevaatlik olla. Sügisene öö oli jahe ja M. naene kes oli kergete riietega kaebas, et külm hakkab ja Milbert läks otsima heinamaalt küünist heinu et märja maa peal istuda ehk lamada saaks. Küsisin tema naese Mahta käest, et kudas uus talvekorter on, kas olete rahul? Ütles, et koht on kül hea soe, kuid millegipärast pole süda rahul, kas on see halb eelaimdus. Oleme 8 aastat metsas elanud ja senini iga aasta uus korter olnud ja on õnnestunud ära elada. Ütles et tema ema on tema kahe väikse lapsega Siberis, et neil on ikka parem kui temal, et neil pole vähemalt hirmugi tunda. Nad läksid pea ära ja Milbert ütles veel, et kui sa kuskil elada ei saa ja soovit – tule järgmisel pühapäeval, kui lumi veel maas ei ole, sinna su talu metsa õhtupoole, kus kord sa pikutasid, kui meie mööda läksime, et siis räägime. Ma muidugi ei läinud ja ise mõtlesin, et ei tea kas neil siis punker sealkandis on ehitatud, kui nad pühapäeval sinna tulevad. Kui kuulsin sigade võtmist ja seda et tagaajajad jälgimööda kuni kiviteeni olla läinud, siis mõtlesin et nad sealkandis on kaugemale läinud. Kuid küsida metsamehe käest ei või, sest see on nende suurem saladus, mida nad hoiavad ja ma ei tahagi seda teada, et võin sellepärast ise hätta jääda. See oli mul ka viimane Pilve kamba mehe nägemine, sest aasta hiljem olid ka nemad ju hukkunud.

Läksin ka mina kesköö paiku ja peatasin ka omas külas. Kuulsin neilt naabritelt, et mineva talvel olla ka minu enda kodus öösel haarang olnud. Olla läbiotsitud elumaja ja hooned. Ahju ees põrandale löödud plekk olla ka lahti kistud, et kas sealt põranda alla pole mina pugenud. Uueaasta ööl olla külas naabrite poolt otsitud, sel ajal kui mina Lätimaa alalt punkrist välja pagesin. Käisin ka veel õe pool Illil ja Grünthali vanade pool. Vanamees oli väga kehvaks jäänud, käis küürus kepiga. Vahepeal lasi voodis selili ja palus mind selga tasuda, et krambid seljas ja tuleb hookaupa valu. Hurtsik kus oli 4 ehk 5 m2 ainult ruumi, temale, naisele ja haigele tütrele, elada suitsu sees, hurtsik mis ei olnud enam elamiskõlblik ja sellepärast maha ju jäetud. Oli hale vaadata, kuidas nad siin talvel magadagi saavad. Mispärast pidi ta kannatama, kel mingit poliitilist süüd ei olnud. Ainult sellepärast, et oli eluaeg rasket tööd teinud ja oli jõudnud talu eeskujuliseks muuta, millest preaeguse korra ajal kolhoosile on kasu, kasutada tema ehitisi, tema korralikke kuivendatud põlde. Kolhoos ju peaks nüüd selle eest abistama, kuid võimud vaatavad nende peale kui kurjategijate peale. Kõike seda teavad ka kohalikud kolhoosnikud, kuid nemad ei saa ka seda teha, sest seadus ja kord on niisugune. Niisuguste kurvade mõtetega tulin ikka sealt tol ajal.

1952 a. oligi selles kõige raskem. Palju oli varjajaid ja relvastatud metsamehi. Neid tuli juure kui sõjaväkke noori hakati võtma ja need noored ei tahtnud sõjaväkke minna. Paljudel oli ju arvamine, et varsti tuleb sõda. Nähti ju sõja alguses ja ka sõja ajal, et et kes varjasid ja sõtta ei läinud, et neil läks paremini. Meie ümbruses jäid need kõik elllu, kuid sõtta minejatest ei tulnud paljud tagasi ja nii mõeldi ka hiljem tol korral. Oli ju ka palju Ameerika raadio kuulajaid ja uskujaid et sel korral tuleb lõpp. Kolhoosi kord ei meeldinud rahvale, kes enne olid harjunud üksik talus vabalt elama puudust tundmata. Kolhoosi tööd tehti siis vastumeelselt, sunnitult, ei julgetud enne oma aiamaad teha või heina loomale niita, kui kolhoosi töö oli tehtud. Ka aiamaa pealt olid tol ajal normid, liha või munad anda ja ka rahaline maks. Normi eest tasu oli nii väike et ei tasunud veo kulu, ka riigi laenu sunniti andma, ja kes ei tahtnud, kutsuti vallamajja. Ei uskunud ju tol ajal keski, et elu paremaks läheb vaid varsti et pankrotti läheb. Kui oleks ette nähtud et paarikümne aasta järele juba elu teine on, kõigiti parem, kergem, pole enam tagakiusamist ei oleks võib-olla siis olnud metsa pagejaid, oleks püüdnud paremini töötada ja oleks ju alguses saanud paremale järjele.

Et relvastatud salkade poolt tuli kaupluste röövimisi, sigade röövimisi, riigirahade röövimisi ja neid tabada ei suudetud, sest rahvas hoidis nende poole. Ei andnud andmeid, mitte keegi ei näinud neid, ei tundnud neid, ei teadnud kuhu nad läksid või kust need tulid ja nii ei saadudki röövijaid tabada ja see muutis ka rajooni juhtinud isikud närviliseks ja kasutati mitteseaduslikke abinõusid ülekuulamistel, metsikusi, mis hirmutas inimesi, sest kannatasid ka paljud süütud. Oli ju tol ajal ka palju ebaausaid ametnikke.

Kui asusime Kiudsooga metsas elama, ütlesin kord talle, et ma ei usu et me jõuame amnestiat ära oodata, seni võib veel palju aega minna, et see võib tulla veel siis kui aeg rahulikumaks muutub, st praegu see ei paista, et ehk läheme ja anname end üles. Ta ütles et mine sina enne ja siis lähen mina, et tema ei julge enne, kui näeb mis minuga tehakse. Mina mõtlesin ja ütlesin, et kevadel näen mis teen, et võib-olla muutub aeg seni paremaks.

Unustasin ära kirjutamata veel kolmest oma nurga metsamehest varjajast, kes metsas ei elanud ja kodus varjasid mobilisatsiooni eest. Nad olid usklikute perekonnast ja hoidsid kõrvale ka Saksa mobilisatsioonist ja algul ma ei teadnudki, et nad ka varjajad on, kuni kuulsin, et nende peale oli haarang tehtud 1951 a. Üks neist Härm, 1klm. minu kodust, selle maja olla öösel sisse piiratud ja kui Härm välja jooksis, põgenedes lasti maha, sai haavata ja viidi ära. Olla paranenud ja 1959 a. lahti lastud, elavat kuskil Pärnu pool. Teised kaks venda Ilja Elmar ja Volli seal ligidal /Voldemar Ilja/. Neist Elmari ei leitud, tuli välja 1956 a amnestia puhul ja jäi vabaks. Teine vend Vollil jäi Petseri keskkool pooleli, õppis iseseisvalt varjamise ajal kodus. Tal oli hea and keelte peale ja õppis raadio kaudu mitut võõrkeelt, Soome, Rootsi ja Saksa, Inglise, Vene, olla ka Heebrea keelt õppinud, sest oli usklik. Tabati 1953 a. sai lahti 1957. Oli kirikuõpetajaks Võnnus ja olla nüüd Tallinnas soomlasest naese võtnud. Varjamise ajal sain temaga kord kokku.

Kirjutasin nendest, kellest oma koduringkonnas teadsin, kuna ise olin varjaja, siis kaugemalt midagi ei teadnud. Vastseliina vald oli suur, pikkus 25 klm. Teist poolt vallast, peale 10 klm. ma ei kuulnud enam midagi. Ainult Misso vallast, mis oli väike vald, kus ka ise elasin, tundsin rohkem. Tapmisi metsameeste poolt selles piirkonnas ei kuulnud. Luhamaa k/n olla tapetud kül komsorg, mille tööd peeti kül metsameeste tööks. Olla tapetud külavaheteel tol ajal, kui ma veel meiereis töötasin ja hiljem olla tapetud üks mees Kure külast /Feliks Kukk/ ja üks naine Sakutist. Kure küla meest täpsemalt tapmisest ei teatud, olla kaduma jäänud kuid mõni aasta hiljem kohtus kuulsin, et oli Pilve kamba Soome poisi läbi tapetud V. Karu, kes oli Mõnistest tulnud, oli enne ka punkrist tabatud metsamees olnud Nursis, ja metsamehed olla teda kahtlustanud nuhi ameti pärast. Soome pois olla 25 aastat saanud. Tagasi Siberist tulnud siia ei ole. Võib-olla läks Karjalasse, kust ta vanematega tulnud oli. Kül aga kuulsin tol ajal, et kaugemal olla tapmisi palju olnud et Osulas olla ühel päeval alevist kõik ametnikud metsavendade poolt tapetud. Neist ja teistest kuulsin vangis ja laagris olles, kellega seal ühes olime.

Oktoobri pühiks tuli lumi maha ja meie enam jälgi välja ei teinud. Kiudsoo rääkis siis mulle, et meile pidi ka üks külaline tulema, aga nüüd lumega ta vist enam ei tule. Kui küsisin kes,siis ütles et üks tema sugulane sealt kambast, kus ta mineva talve oli, et ta lubas oma raadio ka kaasa tuua, siis oleks meil hea olnud raadiot kuulata aga nüüd ei tea me välisilmast kevadeni aga midagi ja nüüd on nii igav. See oli mulle jälle üllatuseks, varem ta midagi sellest ei rääkinud, et nüüd on siis ka tema peale oma pere ka teistele omast asukohast rääkinud ja lubanud siia võtta. Et see relvastatud mees hakkab tabamisel vastu ja see on ka meie elule hädaohtlik, ka võib see noorem mees mitte paigal püsida ja talvel väljas käia ja me asukoht võib avalikuks tulla. Jäin ikka lootma et ta nii hilja talvel enam ei tule ja ta ka ei tulnudki.

Oli vanaasta viimase päeva õhtu. Lamasin omas koikus ja tuletasin meelde möödunud aasta vanaasta ööd, kus pidin eluasemest välja pagema. Mõtlesin et homme ka uus aasta, et mis võib see tuua. Vanasti valati õnne tinaga, kes ennustaks mulle mingi viisil mis võib uus aasta tuua. Ma ei näe ka viimasel ajal miskit und. Unenägude uskuja mina ka ei olnud kuna täna tähtsal ööl tahtsin väga midagi näha, aga kes näitab? Paluda jumalat, et see näitaks, kuid ma ei ole jumala paluja olnud. Lapseeas kui õpetati paluma, kül olin. Olen ju usu vastu olnud ükskõikne. Ma ei hakkanud usu asjas, kas jumalat on ehk ei pead vaevama, mõtlesin ikka et ma oma väikse haridusega selles ju selgust ei saa, kuna teadlasedki vaidlevad, et üks ütleb et on (jumal) ja teine et ei ja kui ma halvemini ei ela, kui kindel usklik, kas on siis see patt, kuna tean et ma mõnest heast usklikust oma teada ka ausamalt olen elanud, et olingi ma kunagi täiskasvanud olles palunud, et jumal kui sa tõesti olet, anna ka mulle ennast tunda, et ma siis paremini püüaks elada.

Ja sel tunnil võtsin ette südamest jumalat paluda, et jumal annaks mulle täna öösel unenäoski tunda, mulle kuidagi oma kurba saatust ette näha uueks aastaks, tahaks väga oma elueksitusi heaks teha, et anna mulle jõudu ja elu selleks elada j.n.e. ja selle mõttega jäin magama. Ja kui imelik, et tõesti nägin mulle kohast und, missugust ma elus kunagi ei näinud ja kui nägingi siis segaseid, mis üles ärgates kohe haihtusid. Unes nägin selget und. Istusin suures ruumis, kus istmed pingid reas alt ülespoole nagu kinos. Minu kõrval istus hulga inimesi ja kui kõrvale vaatasin, nägin et need olid venelased. All saali põrandal oli laud, seal istus toolil laua ääres üks mees ja kirjutas mulle 0,15 ha maad. Vaatasin seljataha ja nägin üle vaheseina mis päält oli lahti, et teisel pool seina oli sarnane ruum ja seal istus sama moodi kõrvuti palju rahvast kuid ees lauda ja ametnikku ei näinud, nägin, et pinkidel istujate seas oli endine Vastseliina valla sekretär ja teisi, kes 1941 a. küüditati, kes jäidki sõjaajal kadunuks nagu teisedki küüditatud meeskodanikud ja rohkem ei näinud, uni kadus. Homiku mõtlesin, et mis see peaks tähendama, mis mulle näidati. Kas see näitas, et mul tuleb venelastega ühes olla, kas seljataga teises toas olijad küüditatud on ju teises ilmas s.o. surnud, et mulle 15/100 ha maad anti ei tähenda seda, et ka mul tuleb maa sisse minna, et maaandja on kohtunik. Maa andmise tähendust ei osanud oletada, kuid kui vabaks sain Siberist anti mulle 0,15 ha aiamaad ja ma mõtlesin, kas see oligi mu unenäos. Et unenägu nagu uskuda siiski ei julgenud, kuigi see mu tuleviku saatusega kokku langes jäi ikka järele aimdus, et kinni ja Siberisse tuleb minna ja et sellest kuhugi ei pääse. Kuid see unenägu mis eluks ajaks meelde jäi paneb mind ikka mõtlema, kuna teistest unenägudest midagi ei mäleta.

Talv oli lumine, metsapuud paksu lumega kaetud, et meie ümber oli kui valge müür. Olime julged, et võerad meid siit välja ei otsi, kui aga omad ära ei anna. Väljastpoolt ilmast meie midagi ei teadnud, ei olnud raadiot ei ajalehte, ei ka mingit lugemise värki, ei ka terve talv inimestega kokku saanud, ei kedagi näinud. Sellepärast oligi ka väga igav. Hää oli seegi et haigestumist ette ei tulnud. Toitu valmistasime nii et ühel päeval tegin mina omast kraamist, teisel päeval Kiudsoo, ja sõime ühes. Ühel päeval aprilli lõpul, lendas üks lennuk, mitte sõjalennuk madalalt aeglaselt üle meie koha. Ütlesin, et kui see metsameeste otsimiseks, ei ole kasutuseks võetud luureks, pildistamiseks ja pärast kui oli selge ilus kuuvalge öö, oli lennukimürin hulk aega ühe koha peal põhjapool, kus arvasime olevat Kaatsora riigimetsa umbes 6 klm kaugusel. Tundus nagu lennuk tiirles seal kohal. Hiljem kui Pilve salk sealt tabati, arvasingi, et võib-olla tegi lennuk kindlaks selle koha. Ma ei julgenud kül päeval pliidil tuld teha, et suitsu ei nähtaks ja tegime seda ainult öösel, kuid selgel kuuvalgel talvisel ööl võis ka ülevalt näha vaikse ilmaga kõrgel tõusvat suitsu. Rahvas arvas pärast kül et Pilvede ära andja oli teine metsavend.

Oli 6 märtsikuu homik. Oli minu kord sööki teha ja tulin varem üles. Tegin söögi ära ja kutsusin kaaslase sööma. See läks välja ja ma nägin, et ta ronis majakese kõrval olevasse kuuske üles. Tuli aga ruttu alla ja ütles et valges riides sõdurid piiravad soo küljest meid, et katsume põgeneda. Ma ütlesin et mul ei ole ju suuski, et sul ei maksa ka minna, kuigi suusad on, et seal teisel pool võivad ka ees olla, et oleme vakka, vahest lähvad mööda ja ei leiagi meid. Jäimegi ootama. Natukese aja pärast aga kuulsime, et suusa krõbin tuleb teiselt poolt ligemale. Korraga ilmus meie poole Kiudsoni poeg Maano nimeline ja ütles, tulge välja, et olete sissepiiratud. Läksin 10 sammu majast kaugemale ja nägin et vasakult poolt läbi paksu metsa 10 sammu kaugusel lähvad mööda 2 automaadiga sõdurit nägemata meie eluaset ja mind ja ma hõikasin ja viipasin käega. Nad ehmatasid kõvasti, tõstsid automaadid ja karjusid: käed üles vene keeli. Üks hõikas teiselt poolt juurde tulles et kas Arvo. Ta tundis mind, kuna mina teda ei tundnud. Tulid mu juure ja kompasid taskuid, kas relvi ei ole. Ütlesin et ei kanna relvi. Tuli ka teisi juure ja läksime majja. Otsisid ka sealt relvi. Lae all katuse küljes oli meil jahipüss, seda nad ei näinudki, sest ei vaadatud üles, enne kui ma näitasin, siis haarati ruttu kätte. Kästi riidesse panna, et lähme üles. Ma tahtsin maha jätta oma seljakoti pesuga, ei võtnud ka toitu, kuid ütlesid, et võta kaasa, seda tuleb veel vaja. Võtsingi kompsu siis selga ja läksime metsast välja minema. Sõdurid olid suuskadega ja neid kandis lumi peal, kuid ligi meetri paksuse lume ei jõudnud nii ruttu ja sõdur ütles et seisa mu seljataha suusa tagaotste peale ja pea minust kinni. Ja nii läksimegi tasakeste poole klm. kaugusele tee peale välja, kus oli ka Lätti piir. Seal ootasime kuni Kiudsooga mehed meile järele jõudsid. Üks mees eestlane kes ka teel ootas, kui Kiudsood nägi ütles vot see ongi minu mees. Kuulsin kui Kiudsoo midagi ütles, et kui elada ei lasta, siis ei maksa ka enam elamine ja eesti keelega mees ütles talle, et mis ei tulnud siis välja kui kutsuti.

Läksime teed mööda ja minema Misso poole, kuhu oli umbes 5 klm. Kiudsoo liigus väga tasa,kas ei jõudnud või ei tahtnud ja meie eespool pidime vahel seisma ja ootama. Tee peal tuli ainult üks naisterahvas vastu. Eespool olevad sõdurid panid ta tee äärde seisma, selg tee poole, et ta ei näeks meid. Kui tema kohale jõudsime, siis nägin et ta nuttis, kuid ei püüdnudki vaadata meie poole. Kui vallamaja juurde jõudsime, oli seal palju sõjaväe autosid ja sõdureid. Mind pandi ühe auto peale sõdurite vahele, ei näinud kudas Kiudsoo viidi ja sõit läks Võrru.

Võrus saadeti praeguse miilitsamaja teisele korrusele, kuhu panin oma seljakoti koridori seina äärde maha ja kuhu seisma jäin. Juure tuli üks erariides mees laulu jörisedes: “Vallavanem nikkus vallavaest, nii et lagi kukkus sitamaja laest“. Niisuguse joruga oli mu vastuvõtmine. Kui seda meest hiljem seal nägin, oli ta mu vastu muutunud, nagu sõbralikumaks. Ta oli olnud kirjanik Hiire vend, kes töötas Julgeolekus ja tegi ka ülekuulamisi.

Pärast kutsuti mind ühte ruumi, kus jäin istuma. Nägin seal istumas Tiilike küla tütarlapsi, Helmi ja Linda Erikut, kelle vend oli ka metsameeste krupis, kes pidasid oma venna pärast selle salgaga ühendust. Sain aru et see salk, kus Kiudsoo mineva talvel ka oli, on ka arreteeritud ja nende perekonna liikmed on ka kodust siia toodud. Pärast viidi nad sellest ruumist ära ja sisse tuli üks pikk mees leitnandi vormis, eestlane, üks akt kaan käes, võttis lahti, küsis mu nime, vaatas akti, mis oli umbes 10 sm paks, milles oli minu kohta varem andmeid kogutud. Ütles, et sinu kohta palju halbu andmeid ei ole, rohkem on sinu naese kohta, et kui ülekuulamisel kõik õigesti ära räägid, läheb sul kergesti. Näitas mulle üht valget paberit, mille otsa alla oli kirjutatud allkiri. Tundsin oma allkirja ära ja ütlesin, jah see on minu allkiri. Pandis paberi tagasi ja läks aktiga ära. Arvasin, et see paber minu allkirjaga oli minu vallavalitsuse aegne paber Saksa ajal. Hiljem ülekuulamisel sellest enam juttu ei olnud. Pärast teises ruumis nõuti minu käest, et kus on pandiit Pilved, et neil on andmeid, et sul olid sidemed nendega ja nad on sinu ringkonnas. Ma ütlesin, et suvel nägin neid jah oma koduküla ümbruses järve ääres, kuid nende asukohta ei tea, sest nad on vanad metsas olijad ja oskavad varjata. Küsiti et kus varjavad Ilja vennad, kes elavad su naabruses ja sa ju teat ja oled nendega kokkupuutunud. Ütlesin, et nägin ühte mõni aasta tagasi, kui posti läksin nende naabri Jallai õue peal puid lõhkumas. Kus nad praegu on seda ma ei tea. Pärast tol päeval viidi mind ühte tuppa, nagu öeldi Julgeoleku ministri abi juure, kes oli Tallinnast ka Võrru sõitnud, räägiti et 300 sõduriga Võrumaad metsameestest puhastama. Ta nõudis ka Pilvesid, et sina oled väike pandiit ja kui sa Pilved kätte näitad, ei sa sa mitte üle 3 aasta karistust, aga muidu on 25 a. Ütlesin talle, et Pilved nii rumalad ei ole, et nad oma peidupaiga kellelegi avaldavad ja rohkem ta enam ei küsinud. Siis saadeti mind ühte väikeste tuppa, kuhu istusin oma kompsuga maha. Õhtul tuli üks paks vanem erariides juudi välimusega mees ja tõlk üks noor naene ja hakati ülekuulama. Tahtis kõike teada, ka Eesti ajast ja ma seletasin ausalt kõik omad ametid Eesti ajal ja hiljem, ainult oma Kaitseliidus oleku jätsin seletamata. Ta kirjutas pikas protokollis kõik üles. Lõpuks seletas et miks teiesugused võitlevad ausate nõukogude ideede vastu, mille eest miljonid meie inimesed on võideldes surnud j.n.e. Ma ütlesin jälle, et mis kiusatakse siis nüüd ausaid ilmsüütuid inimesi, et ma ju tahtsin nõukogude ajal ausalt kaasa töötada. Kuid ei lastud ja pidin pagema, et olin ju teile lojaalne, kuid pregu on inimesed, keda teie usaldate, nagu uusmaasaajad, kes kolhoosi ei lähe, suuremad vastased, kui meie vanad tegelased. Ta vihastas selle jutu peale ja ütles, et seda olete teinud teie. Ja käsutas et seisa püsti. Laskis vähe seista ja kirjutas edasi.

Jäingi ööseks sinna ruumi, kus pikutasin põranda peal riietes ja pandes pea seljakoti peale. Süüa ei pakutud. Seljakotis oli kül leiba, kuid sööki ei tulnud meelegi, kuigi olin terve päev söömata.

Järgmine päev oli pühapäev. Ametkonda tol päeval ei näinud, oli ainult mittu valvurit (venelast, sõjaväelased). Homiku käis üks ametnik ja pandis mu käed raudu, kartes vist et valvurid lasevad ära põgeneda. Valvurid tõid mulle ka lõunaks suppi süüa. Kui sööma hakkasin, kus käsi pingutades tõmbasid rauad käerandmesse nii kokku et süüa ei saanud. Valvur nähes seda lastes rauad nõrgemaks ja ütles, et kätt tuleb hoida kergelt, et raud ligi ei tõmba. Sõin natuke, sest söögi isu ikka ei tulnud, kuigi poolteist päeva olin söömata. Järgmisel päeval kutsuti mind teise ruumi kus mu kaaslane Kiudsoo seisis keset tuba ja ümber mitu meest. Üks ütles et Kiudsoo seletas et sa olla rääkinud temale metsas et varsti tuleb pööre, et nõuk. võim kaob, ma ei saanud midagi vastata, kui Kiudsoo vastas, et tema ei ütelnud, vaid seda ütles Land /Lang/ teises punkris, kui olin seal ja mind viidi ära. Nägin et Kiudsoo oli välimuselt väga läbi, nägu muutunud nagu segane ja võib-olla ka pekstagi saanud sest ta pidi ju ära avaldama oma teise punkri meestega läti kaupluse röövimise kaasolijana, mida ta metsas olles minu eest ka salajas hoidis, millest mina vanglas sain teistelt teada.

Järgmisel päeval saadeti mind ühte ruumi, kus istus laua taga see leitnant eestlane, kes esimesel päeval minu akti kausta vaatas ja mind julgustas, et kui räägid kõik, läheb hästi. Tema juures oli erariides üks umbes 30a mees, ka eestlane, kes kuulas pealt, kui esimene mind küsitlema hakkas. Küsitledes oli süüdistus, et ma olla olnud ka Vastseliina vallamaja vallutamisel 1941 a. , kus hulga nõukogude inimesi maha lasti et ma olin siis vallavanemaks saanud. Kui seda eitasin, suruti ikka peale, et tunnistaks üles. Seletasin nagu ka oli, et Võru maavalitsuse käsul tuldi koju järgi, et määrati ajutiseks vallavalitsuste endised eesti aegsed, et see oli kolmandal päeval pärast vallutamist, et seda teavad terve Vastseliina vald ja ma võin sada tunnistajat anda. Kuid mu juttu ei pandud tähelegi ja kirjutati protokolli ikka sama süüdistus, nagu oleks ka mina tunnistanud. Ma protesteerisin ja ütlesin, et valele ma alla ei kirjuta, et laske või maha, ütles ka et laseme ka maha. Ma otsustasin ka eneses et niisugusele valesüüdistusele ma alla ei kirjuta, kas peksa mind või surnuks. Ta vihastas kargas mulle ligi ja keerutas rusikat ligi mu kõrva, kuid kõrva ei puudutatud sest kõrva juures tõmbas tagasi ja seejuures vaatas oma teise mehe peale, kes kõik aeg vaikselt istus ja ei lasusunud sõnagi. Oli näha et ta tahtis oma tublidust teisele näidata, mind hirmutades välja pressida, et see teine mees on tema ülemus, nagu juba aru sain. Kirjutas ikka valesüüdistusega ja mu ülestunnistusega protokolli valmis, mis oli vene keeles kirjutatud ja andis teise mehe kätte tõlkes ette lugeda. See luges tõlkes mulle ette ja lisas omalt poolt, et võite protokollile ise oma arvamise juure kirjutada. Kui seda kuulsin otsustasin alla kirjutada oma seletusega. Läksin laua juure, panin prillid ette ja küsisin kuhu kohta mul on võimalik kirjutada. Näitas esimese külje ala külge. Ma alustasin kirjutamist vene keeli „Ja ne bõl“ kui ta lõi käega mu prillid eest ära, mis kukkusid põrandale. Võtsin rahulikult prillid maast ja pandsin jälle ette, kuid ta võttis protokolli lehe ära ja rebis selle katki ja hakkas uut kirjutama. Kirjutas kül kõike mitte nii kui seletasin, kuid nii kui oli, et astusin ametisse mitte vallutamise ajal vaid Võru maavalitsuse käskkirja alusel ja ta ütles ikka et ikka ei teinud nii kui tahtsid. Ma kirjutasin sellele alla.

Selle ülekuulamise järele sai mulle palju selgeks, mida enne kõike ei uskunud, et keda loetakse vastaselt neil ei ole kaitset, et kui süüd ei leita ja neil ka ei ole, tuleb leida süüd. Ka mulle ei leitud süüd ja taheti seda saada ükskõik missuguste abinõudega. Tõde pole ju vastase juures tarvis vaid süüd ja tegelane enesele karjääri saamiseks ülemuse ees oli selles hoolas. Kuid kõik need ülekuulajad ei olnud niisugused, olid inimlikumad. Kui see minu ülekuulaja nägi et ma ei kartnud ja mu venekeelset kirjutust nägi, ei julgenud ta protokolli, mis valesti kirjutatud jätta ja rebis katki. Nägin ju ühe ruumi seina peal eesti keelset trükitud plaati, kus oli: Tsekist ei tohi tunda halastust ja see ütles kõik.

Kõige esimene kuulaja kuulas protokolliga üle mu metsaelu ja Pilvedega kohtumisi. Ta kirjutas kõik õigesti, nagu ma rääkisin. Küsis kord minu käest, et kas sa oled ka kommunist, mind imestas selle juudi küsimus. Arvas ta vist et miks ma relvastatud meestega ei ühinenud, et miks ma Saksa ajal kommuniste kaitsesin. Vastasin, et ma ei ole, et ei tunne kommunismust. Ütles et olet siis Ameerika pooldaja. Selle pääle jäi mul vastamata. Teine ülekuulaja, ka noorepoolne mees, kandes puusal revolvrit, oli ka heatahtlik. Ta nõudis kust ma ülalpidamist sain. Ütlesin et õdede poolt osalt, sest teadsin et õdesid ei trahvita selle eest. Ta pandis veel protokollis mu sõnadele juure, et töötasin ka õdede pool aias, mida arvasin parema olevat, kuna ka seda tõelikult tegin, kuid ei taibanud seleta.

Siis viidi mind hoovipäälsesse majja, kus oli ka mittu metsameest ja nende seas ka A. Erik sellest salgast, kus Kiudsoo eelmisel talvel oli. Seal sain ma teada Eriku käest, et kudas nende salgaga lugu on. Seletas et märtsi esimestel päevadel /28. veebr./ piirati nende punker Viitina lähedal sisse. Kui nägid haarangu mehi, hakkasid proovima pageda. Ta naene Erna nimega palunud, et lase teda maha, et ma ju ei tahtnud oma naist tappa. Naine läks edasi, ei annud alla ja lasi ennast maha lasta, et mina andsin vangi ja Telli Kalju tema naeseõega andsid ka vangi. Lang aga läks edasi ja kui nägi et ümber oli piiratud lasi end ise maha. Seletas tema õed mõlemad ja Telli Kalju naise õega on ka siin ja Sikk Kasaritsast, kes enne oli nende juures elanud. Kui ma teda Ala-Suhka juures nägin poolteist aastat tagasi, siis oli tal suur habe ees, nüüd aga habet ei olnud. Ta elas teises vallas ja varem teda ei tunnud.

Siis viidi mind Võru vanglasse. Eesruumis lõigati kõik nööbid ära pükstel, nii et püksid ei püsinud muidu üleval kui pidin käega neid ülal hoidma. Pandi ühte ruumi, kus oli üks Võru linna mees, kriminaalasjas. Sealt lasti ka kümneks minutiks õue peale jalutama ja valvur küsis et mis paragraf sul on, ütlesin et 58-3, nagu saatelehes kuulsin. Valvur ütles, et siis ei anta palju kohtus, et kolm aastat. Viidi ka vangla sauna. Vanglas pidime väga puhtust pidama, iga päev hommiku tuli lapiga põrand üle võtta. Teisel päeval kutsuti ühte ruumi. Seal oli üks noor pois Vastseliinast, kes pani ühe lehe lauale kus oli joonistatud minu kodu ja Misso vahel oleva metsa joonistus, seal oleva Immaku järve ligi oli metsas tõmmatud punase pliiatsiga ring ja küsiti minult et kas ma tean kas seal on metsameeste punkreid. Ma seletasin, et minu talu piires olid küll mõned Saksa ajalised punkrid. Sest ma nägin, et selle koha peal oli neil rist tõmmatud, et neil oli see ju teada, kuid kaugemale ma ei tea. Küsiti kas tunnet seda metsa hästi. Ma ütlesin et see oli vanasti mu jahimaa, et tunnen kül ja seda ütlesin ma pahaaimamata halvasti, aimamata et mind võidakse teejuhiks võtta, kui seal metsamehi on. Küsis veel kas ei või Pilve punker seal olla. Ma ütlesin, et ei usu, et nad nii väikeste metsa, kus ka vanu punkreid on, on seda teinud, et nad võivad ju suuremas metsas olla. Mõtlesin endas ka et Pilved sinna kül ei jäenud, et võib olla on Vossi lätlaste mõni läti sugulane seal, sest küsiti ka nende nimesid, et kes seal talus elavad. Järgmisel päeval kutsuti jälle sinna ruumi, kus oli jälle teine noor ka võib-olla Vastseliinast. See nõudis jälle Pilve asja, et kus nad võivad olla, et Maksa mets on kõik ju läbi otsitud ja seal ka ei võiks olla. Ütles, et kui sind lahti lastakse, kas otsid sa siis nad üles, sa ju tunnet hästi sealseid mõtsu. Ma ütlesin et ma lumisel ajal kül ei suuda, see on võimata, nad on ju kavalad vanad olijad, jälgi nad välja ei tee ja rohkem ta ei küsinud.

Järgmisel päeval kutsuti välja, pandi autole ja üks must inetu näoga mees viis mu vanna kongi tagasi, kus juba enne olin, kui esialgu toodi. Sinna oli uusi mehi toodud ka üks Tartu mees nimega Lepik. Misso meest A. Erikut seal enam ei olnud. Ülemise korruselt kuuldus vahel kõvemaid hääli, kolinat ja matsakaid. Vangid ütlesid et kapten Kalingof /Kalikov/ annab jälle tuupi, et seal olla peksutuba ja selle tööd on tihti kuulda. Õhtul viidi suurde majja ühte ruumi, kus istusid paarkümmend meest, suurem osa sõjaväevormis ülemusi. Nähtavasti oli neil nõupidamine. Oli kaust laual, pandi mind kaugemale istuma. Hakati jälle küsima seda kohta, Kaatsoras, kus nägin kaardil punast tsõõri märgitud. Küsiti seal ligidal elava Põdrametsa talu elanikke, nende nimesid. Küsiti jälle et kas võib seal punkrit olla, et kus Pilved võivad olla. Ma ütlesin jälle, et ma ei usu, et Pilved sinna tegid nii väiksesse kohta kus lage soo on ringi ja käidav koht. Kui omavahel jälle edasi harutasid, ütles üks, et tema arvab (mind) et seal ei ole, et seal on mitmeid vanu punkreid. Mind viidi ära ja nad jäid kokku istuma. See mu viimane ülekuulaja (parem mees) viis mu jälle ülekuulamisele, et veel üht protokolli teha ja küsis minu käest, kas sa ei karda, kui sind haarangule kaasa võetakse. Ma ütlesin, et ei tea, arvan et seal kohal kül kedagi nad ei leia.

Paar päeva hiljem, 15. III paiku, pühapäeva homiku vara, pimeda aegu, kutsuti mind välja, kästes riidesse panda. Arvasin, et on jälle ülekuulamine, aga mõtlesin et mis nii vara see on. Panin kummikud paljalt jalga, võtsin pluuse peale palitu, et tulen varsti tagasi järgmisest majast. Kuid viidi välja tänava peale, kus reas seisid kümne auto ümber, kus sõdurid olid peal. Mind pandi istuma Villise peale, kahe mehe vahele. Ütlesin kül et ma pole veel täiesti riides kuid seda ei pandud tähelegi ja sõit läks Misso poole ja mulle oli selge, et Kaatsora Põdrametsa, millest oli juttu. Teel küsis üks kõrvalistuja, et mis ma arvan, et kas seal on metsamehi. Ma vastasin et ma ei usu. Ta ütles selle peale et aga seal on ju suitsu nähtud. Nägin et osa mehi pandi Misso ligi Oravasaare mäel ju maha, kes läksid metsa poole minema. Meie auto aga peatas alevis, kolisime maha ja mulle pandi, köideti köie ots ümber keha ja teise otsa võttis üks mees kätte seda hoides mul taga astuda ja läksime teed mööda jala sinna Põdrametsa minema. Saades selle kaardil märgitud koha ligi, tuli kolonni ülem Kalingof, see peksumeister, kellest räägiti minu juure ja ütles „Arvo“ eesnime järgi, mida kuulen esimest korda, kuna ta enne ikka kõõrdi vihaselt mu peale vaatas. Ütles, et mine ees ja näitas kaardil punast pliiatsi ringi, et mine sellest ringist ümber, nii lagedalt, mitte paksu metsa ja tule ringiga selle tee peale tagasi. Anti ka mulle suusad ja hakkasime minema, mees mu taga ja köie ots mis mu keha ümber tema käes. Paks lumi oli hangitud, külmanud ja suusad kandsid peal. Vaatasin taha ja nägin et palju sõdureid tulevad me jälgi mööda järel ja tüki maa vahe järgi jäevad kaks meest maha piiramise rõnga tegemiseks. Lageda soo pealt paistis vasakpoolt ka see mets, mida pidime sisse piirama. Mets paistis madal, nagu võsa, ja ma ikka ei uskunud et nii väiksel saarel, kus umbes 15 a tagasi oli popsi koht ja lage, et seal võib punkrit olla. Tuli vastu teine mets ja vassakule jäi kitsas lage vahe, selle rõnga saare ja eespool oleva suure metsa vahel ja ma keerasin sinna kitsa vahe poole, et sealt ringi teha. Tagumine mees aga ütles et ei või nii vara keerata. Ma ütlesin et ees on paks mets ja kapten ju ütles, et mitte paksust läbi minna ja jäädi rahule. Kui jõudsime ringiga Vossi talu teeharule välja, oli mu jalgadel väga külm, sest kummikud olid paljalt jalas ja tahtsin kummikud maha tõmmata, et jalga kättega hõeruda, sest kõvasti valutasid. Seda nähes võttis üks eestlane omad jalarättid linased ja andis mulle jalgu tal jäid omale ka sukkad. Kui ring sai tehtud kästi mul ühe hao hunniku peale istuda ja köie ots teise käes köideti kõrval oleva puu külge ja neil algas läbikammimine. Ka saatejaam pandi üles sidepidamiseks. Läks umbes tund aega kui mehed tulid sinna ja ütlesid et punkrit ei leitud. Üks ohvitseri mundris tuli mu juure ja ütles et kus nad siis võiksid olla. Ma ütlesin, et ma ju seletasin ette, et siin ei ole. Eneses tundsin head meelt sest kartsin, et kui metsamehed peaksid olema, nad ajavad mind ette nende juure minema ettepanekuga alla anda, sest nad tahavad ju elusalt kätte saada ja metsamehed võivad mind pidada äraandjaks ja mu esimesena maha lasta. Korraga kõlas mittu püssi pauku kaugel metsas ja saatejaam teatas, et punker on leitud ja pandiidid on ära välja põgenenud. Tüki aja pärast tuli juht kapten Kalingof käes raadioaparaat ja teisel lõõtspill. Tuli mu juure valega, et Pilve Arthur on käes ja ütles et sina teadsid nende asukohta ja viisid meid meelega valesti, et neid hoida ja sõdurid vahtisid vihaselt mu peale. Ütlesin, et see on vale, et tooge see Pilv mu ette, las seletab. Läksime jala Misso tagasi, kuni kiviteeni, kus jäeti mind autosse valve all istuma, kuna neil algas tagaajamine.

Nägin et võeti hobuseid voori peale ja sõideti autodega metsa poole ja kiviteed Luhamaa poole, et sisse piirata põgenejaid. Alev oli nii vaikne, et terve päev ei näinud inimesi, sest kõike nähti mis sündis, tunti ju mind, nähes köie otsas veetavat. Nagu pärast kuulsin tunti mind ju homiku aknatest vahtides ja oldi väga mures minu pärast ja seal külas ka minu ligemasi sugulasi. Autos istudes kui teises autos saatejaamast öeldi, et panditidele jõuti järele, kuid meid löödi puruks. Meie kuulipildur sai haavata ja koer lasti maha.

Läks juba hämaraks ja ei kuuldud enam midagi ja ma mõtlesin et nad pimedaga neid enam ei taba. Tuli üks meie auto juure ja seletas, et Pilve Arthur on kätte saadud ühest majast laua alt kinni võetud. Ta valetas, kuna Pilve Artut ei saadud tol korral kätte. Taheti et ma kuuleks ja usuks, et mind pärast uurida. Viimaks sõitsime kõik pimedas edasi 9 klm. Luhamaa koolimaja juure, kus oli kui laat, autosid ja mehi plats täis.

Veo autod pandi mehi täis ja mind kästi ronida ka nende vahele. Sõdurid olid väsinud ja väga tigedad. Kellel külge puutusin see lõi jälle jalaga või küünarnukiga. Ütlesid, et mis seda pandiiti edasi viia, et maha lasta. Ta vedas meid eksitusse, et pandiidid said põgenema minna. Ülemused kuulsid seda kisa ja mind võeti autolt nende seast mah ja pandi teise veo auto peale, kus nägin auto põrandal nelja surnud metsameest. Auto peale jäi ka kaks valvurit. Mind köideti aga köiega auto parda külge kinni ja kästi surnute peale istuda. Ma jäin aga auto parda juure seisma ja nii sain rahulikumalt sõita.

Öö oli külm, lahtise auto peal tuule tõmbus ja mul oli pluuse peal ainult suvepalitu. Kannatasin kõik tee koledasti külma pärast. Kui Võrus maha ronisin, olin nii kange, et vaevaga jõudsin liikuda ja ma arvasin, et see külmetamine tapab mu, sest oma elujooksul ei olnud nii külmetand. Aga kui ruumi viidi, hakkasin tuba mööda edasi tagasi käima ja tunni aja jooksul toibusin ja sain magama jäeda. Olin ju terve päev söömata aga öösel enam ka ei pakutud ja nii raske läbielamise järele polnud üldse söögi tahtmistki ja imestasin homiku, et ma suure külmetuse peale haigeks ka ei jäänud.

Järgmise päeva homiku viidi mind õue peal olevasse kuuri, kus oli põrandal maas neli tapetud metsameest. Küsiti minult, et kas tunnet neid? Üks oli Milbert Pilv, nagu terve, ainult kaela kohal oli natuke verd näha. Ta naene Mahta lamas ta jalgade juures, vildid jalas. Verd üldse ei näinud ja teisel pool vennad Endel ja Juss nagu teised hüüdsid ka puhtad verest. Nende õiget nime ma ei teadnud ainult hiljem kuulsin, et liig nimi olla olnud Tikkerpuu. Ütlen nende nimed, nagu teadsin. Kui sealt kuurist ruumi saadeti, oli nii halb tunne, et kui mõtlesin, et kui mind ka nüüd viidaks mahalaskmisele, et ma ei kardaks sugugi. Olin nii tuim ja ükskõikne. Selle peale, mis nägin. Kirjutati protokolli nende nimed mida ma ütlesin. Tõlkija noor ilus naesterahvas, kes alati oli mu vastu ülekuulamisel mu vastu kaastundlik, ütles lohutuseks, et ole julge ära karda. Ka minu mees on kaugel põhjas, kül tulete tagasi. Ta olevat erainimene linnast tõlgiks võetud. Minu juure tuli üks töötaja, nimega Kirsipuu, nagu Tell pärast seletas, et sa olla Pilvele ka revolvri andnud. Mõtlesin et võib-olla on ka Pilv käes, kes on ära seletanud, et ma temale andsin katkise parandamiseks ja nüüd salata ei saa. Mind kutsuti ühte ruumi, kus oli jälle ümber kümne Julgeolekumeest ja üteldi jälle, et Pilve Arthu on käes ja ütles, et sa olevat andnud temale revolvri ja automaadi. Tundsin, et keegi müksas mulle seljatagant selga ja nägin, et see oli tõlkija naene, nagu tahtes mind hoiatada, et ma ei avaldaks midagi. Ma aga ütlesin midagi taipamata, et automaati ma ei ole annud, kuid vana katkise revolvri kül ta võttis paranda ja sellega vedasidki nad mind sisse, et ma jäin uskuma, et Pilv on käes. Nad otsisid süüd mida enne ei leidnud ja saidki. Olin ju rumal, ei olnud ju elus olnud süüdistust ei ülekuulamist. Kui Kirsipuu mind kongi viis siis ütles ta mulle, et sina olet loll, ta ütles mulle ka ette, et ma olla olnud kaitseliidu kompanii päälik Vastseliinas, mida ma ka omaks võtsin, mida nemad ei teadnud, mida aga lobiseja Erik teisest vallast olla seletanud. Neid andmeid juurdlus Vastseliinast ei saanud, ja ma ei pidanud omaks võtma, mis oli Eesti ajal 12 aastat tagasi. Olin jah nii loll, et ei taibanud hoiatust. Et nüüd selgus, et ma Pilvele relva andsin, pandi mulle kõige halvem paragraf 58-a. mille alla ka surmamõistetud käivad ja mind viidi selle paragrafiga uuesti vangimajja ja seal oli mu vastu ka juba käitumine karmim kui enne, võeti ära taskust mu kaks kuldhammast, mis suust olid väljapudenenud ja 25 rbl rahas. Ka Kiudsoo toodi vanglasse minuga ühes. Tal nõuti laulatussõrmuse äraandmist. Sõrmust ei olnud aastaid sõrmest enam ära võtta saadud, sest oli kitsas ja lihasse kasvanud aga ta oli nii hirmune ja pehmeks tehtud ja hakkas jõuga sõrmust sõrmest rebima, kiskus närviliselt valuga, nii et verine sõrm jäi järgi ja andis ära paksu kullase sõrmuse. Mind pandi nüüd üksikult kambrisse. Kiudsood ma pärast enne enam ei näinud kui mõne kuu järele sügisel kohtus.

Mõne päeva pärast pandi mind vangi autosse, mida vangid kutsusid rongaks. See oli kinnine ilma aknateta, kitsas kongi taoline. Sõideti öösel kaks tundi. Ei teadnud kuhu viiakse. Algul arvasin, et Vastseliina, kuid et sõit pikale läks ei osanud oletada. Auto peatas ühes hoovis ja viidi suure maja keldrikorrusele, kus ühte kongi sisse lasti. Seal magasid põranda peal umbes 6 vangi. Vangid tegid mulle ka põrandale ruumi ja ma viskasin ka pikali. Sattusin Vastseliinast pärit oleva Võru bussijuhi Vähi kõrvale ja sain temalt teada, et olen Tartu vanglas. Seletas veel, et see punker, kus tema vend Richard oli oma naesega ja Misso meier Kuus, kukkus ka sisse Lindora lähidal Loosi vallas, kuhu nad olid sügisel tulnud Haanjast, millest mul kirjas juttu enne oli. Punker olla sisse piiratud ja viis meest ja 3 naist, kõik said surma ja teda pandi kinni sellepärast, et ta oli vennaga ühendust pidanud, parandanud nende raadiot. See olla sündinud märtsi lõpul. Teisel päeval viidi Vähi jälle ülekuulamisele. Tagasi tulles seletas, et tema vend Richard olla lasknud oma naese ja enda ise maha. Ta lubas kül sügisel, kui koos olime ka mitte oma last jätta nende kätte, kuid laps ei olnud seal, oli sugulaste pool ja jäi (nüüd olla ta ju täisinimene). Teisi seal ma ei tunnud. Üks vanem mees oli Valgast raamatupidaja. Tema süüd olla olnud see et Eesti vabariigi aastapäeval kontorisse tööle tulles oli ütelnud et kas Teie ei tea, et täna on Vabariigi aastapäev. Üks kontoris olijaist andis üles ja kohtus anti talle 10 aastat.

Varsti viidi mind teise kongi. Seal olid rohkem Tartu ümbruse metsamehed. Toodi sisse ka kaks üliõpilast, kes olid lendlehti kleepinud majade peale tänavas. Kui neid kohtusse viidi ütlesid, et meie andeks ei palu, jääme isamaalasteks. Iga päev viidi ka õue peale jalutama. See oli suur kolmekordne maja. Julgeoleku vangla Riia tänaval. Keldri korrusel vangi kongid, teistel korrustel ülekuulamise ruumid ja uurijate ja valvurite ruumid. Keldri korrusel päevavalgust ei olnud, põlesid elektrilambid. Põrand oli tsemendist, külm. Väljakäiguks oli samas ruumis nurgas iste. Kongide vahel oli koridor. Ustes olid augud, kus valvurid koridorist sisse piilusid, et keegi magama ja suikuma ei jäe. Istudes pidi istuma näoga ukse poole. Rääkida tohtis teistega ainult sosinaga, mitte kõva häälega. Ülekuulamised olid öösiti, mis kestsid mõnikord pooleni ööni. Ülekuulamisele minnes pidi käed ainult seljapeal koos olema. Naistel olid omad kongid, ka meie Misso naisi olla seal, õed Erikud, Liira Elli, Lang jt. Räägiti, et see olla Zimmermani maja, et maja omanikku ka ennast olla siin kinni peetud. Olin seal kaks kuud, kuni kohtule viidi. Esimesel nädalal kuulas üks major venelane üle ja siis kuu aega ei olnud ülekuulamist. Kuulsin, et olla Vastseliinas käinud terve valla läbi ja teinud seal ülekuulamisi, kuid ta ei saanud uusi süütõendeid, ei leidnud inimesi, kes mind oleks süüdistanud. Pandi siiski nimekirja, keda kohtule kutsuda tunnistajaks, nagu uusmaasaajaid, et nende maad võttis Saksa ajal vallavanem tagasi, et kogus sõjaväele kasukaid ja võttis hobuseid ja oli sillavalves teistega, keda järjekorras ka mind kasutati kui enam ei olnud vallavanem. Neid kutsuti ka Tartu ülekuulamisele ja mõned ka kohtusse. Toit oli vilets näljatoit, nagu vangid ütlesid, et elamiseks vähe, suremiseks palju. Homiku anti päeva portsuks 200g leiba, kaks tükki suhkrut. Lõunaks rasvata suppi vähe ja õhtaks paar lusika täit putru. Homiku tahtsin vägisi leiba kõike ära süüa, kuid püüdsin ikka natuke jätta lõunaks supi juure. Mõned saivad ka paki kodust, kuid mina ei saanud ühtegi enne kui peale kohtu, Reedo Lonni tuli sügise poole vaatama ja tõi. Ka Jalaja Laine oli saatnud, kes Tartus elas natuke, klaasi täis mett ja paki kuivikuid. Bussijuht Vähi seletas tookord ja ka üks pois Tsäpsilt meie kongis, et Möldri küla juures olla kätte saadud ka üks punker /Viglasoo punker/, kus sees olla olnud Vastseliina inimesi, Vähi teine vend Krafi, Härmani külast, Härm oma naesega ja pojaga, et Vähi olla Härma pojaga katsunud relvaga läbi murda, kuid olla maha lastud. Härm oma naesega aga vangi jäenud. Kuulsin ka vanglas hiljem vangi Sikka läbi, Pilvede kohta uut – nende varematest tegudest, mida ma tol ajal ei kuulnud. Nad olla rünnanud Haanja partorgi, tema kodus. Olla üks tüttarlaps olnud, olla teda piinanud, terpentiini alaotsa valanud ja raha ära võtnud. Ka Sikk Kasaritsast olla nendega olnud, kes ka oli arreteeritud ja Võrus kinni kui mina olin. Pilved olla Sikka jutu järele karistanud ka Rudolf Evertsoni, olla Julgeoleku meeste nimel tema kodu läinud, olla teda peksnud ja revolvri tema taskust ära võtnud ja kirja mida ta olla tahtnud saata Vastseliina Julgeoleku mehele Tedrele, et temale palka juurde lisataks, et töö olla raske, millest näha oli et ta oli ka nende teenistuses, ka revolver oli temale Julgeolekust antud, millest kõigest Pilved olla teadnud, sest nende endine elukoht oli Evertsoni ligidal. Sain kuula ka et Arthur Pilv, Soome pois ja veel üks olla saanud ikka ära põgeneda haarangu meeste käest, see oli tookord kui mind ka metsa veeti, nendest neli inimest sai surma, millest ma ju kirjutasin.

Minule algasid ka ülekuulamised, järjest paar nädalat. Uuriti ikka kas ma ei ole pandiitidega olnud seotud, küsiti mu jalas olevaid kummikuid, et kust oled saanud ja mu riideid. Mul tekkis nagu naer nende küsimuste peale ja ta vihastas, et mis sa naerad. Ma ütlesin et mind on ju üle kuulatud paar kuud ka teiste poolt ja metsameeste tunnistusi, et ma ei ole kuskil nendega röövimas käinud ja ma arvasin, et teie ka ei ole esimest päeva selles tööl. Ta ütles, et ka tema ei ole enam esimene. Pärast seda, seda asja enam ei küsinud, ainult vallaameti asja Saksa ajal. Toodi ette ka mulle tunnistajaid Vastseliinas, kellelt seal kohapeal oli protokollitud. Oli omaküla mees A. Sool, kellega ühes Saksa ajal sillavalves sõitsime ja samas asjas Otto Minka. Kohapeal oli protokolli pandud et ma olin seal nende ülemus, kuna ma eitasin siis toodi ette. Seal aga tunnistasid minu seletuse õigeks. Kui uurija ütles, et ta seletus oli enne teine, siis A. Sool vastas, et protokollija kirjutas valesti, et ta oli siis purjus. Uurija ütles, et sa kardat, ei julge tunnistada, et aeg võib muutuda. Niisugune arvamine oli temal tunnistajate kohta, et nad ei julge minu kahjuks tunnistada, kuna säärast mõtet kellelgi ei olnud, ja kõik teadsid mu süütust. Toodi ette üks külanõukogu esimees, kes pidi tunnistama, et ma vallavanema ajal tema uusmaasaaja maa olin ära võtnud ja ka teine uusmaasaaja Päri mimeline ja need ka tunnistasid minu kasuks, et see oli valitsusse määrus, mida tehti vallavalitsuse kaudu. Siis toodi ette mu naesevenna tüttar Õie Ots. Kui teda nägin arvasin et see kül minu vastu tunnistab, mu halvast vahekorrast naesega olles. Tal oli tunnistatud, et ma ka olin vallamajas siis kui Vastseliinas kommunistid maha lasti. Kui küsiti kudas mul kodus oli, kas püssi oli, ütles oli, kas teenijaid pidas? Vastas et kui lapsed veel väiksed olid, oli karjuseid seni kui omad lapsed kasvasid. Uurija nagu imestas, et mu lapsed ka karjas käisid. See venelane uurija arvas et bursui lapsed ja naine nad elavad ju teiste arvel.

Toodi ette ka üks noor mees, keda ma ei tundnud. See olla olnud Vastseliina taga elav G. Mehise poeg, kes olla tunnistanud protokollis, et ma olla ka vallamajas olnud valla ülevõtmise päeval, et ma olevat pärast Saksa ajal rahvamajas nõukogude vastast kõnet pidanud j.n.e. Ta jäi ikka oma seletuse juure, kui ma eitasin. Ta ise oli Omakaitses tol ajal ja vangide mahalaskmise ajal. Ta katsus kartuses enda pärast minu kohta vale protokolliga päästa ja oli allakirjutanud protokollile, mille juure ta ka jäi. Kui ta välja viidi ja uurija lõpetas protokolli, küsisin ma et kui ta oli Omakaitse ja vallamaja vallutaja, kuis ta siis vaba on? Vastas: et ta ju töötab. Ma ütlesin kas ta tahab siis minu kohta valetunnistusega päästa? Ütles: ei päästa. Toodi vastastikku ka Volli Ilja, kelle kohta mind ka varem üle kuulati – kus oli küsitud ka nende palvetundide pidamistest ja kes need võerad õpetajad olid kes seal tihti käisid? Ma siis seletasin, et ma käisin ainult kord Saksa ajal, kus oli õpetaja Haamer Tartust, siis ma aimasin et Iljad on ka kinni võetud. Rääkisin nagu esimesel ülekuulamisel , et nägin teda kord naabri juures puid lõhkumas ja juhuslikult teel kokku saades, et ta varjas end ju Saksa ajal, sest hoidsid siis ja ka nüüd mobilisatsiooni eest usulisel põhimõttel. Varem olin ju kuulnud et ka Iljade naaber Ev. Härm, kes samal põhimõttel varjas end mobilisatsiooni eest, oli haarangu ajal aknast välja hüpanud, tahtnud põgeneda, kuid olla haavatult kätte saadud ja on vangis.

Viimasel ajal tuli uute arreteeritute sissetulekus nagu seisak. Tekkis ka igasuguseid jutte amnestiast, uurimiste lõpetamistest, lahtilaskmistest j.n.e., et peale kriminaalvangide amnestiast tulla varsti ka poliitilistel. Üks vang olla teisele rääkinud, et tema kuulnud kui üks ametnik (uurija) olla teisele rääkinud, et kui lahti lastakse, mina lähen Narva ja loodan sealt kohta saada. Paistis et uurijate käitumine muutus vangide suhtes paremaks, kuid siis nagu muutus, läks vanaviisi. Meie kohta lõpetati juurdlused ja esitati andmed kohtule. Kui mulle viimast protokolli süüdistamise akti uurija valmis tegi, ei kirjutanud ma algul alla, sest seal olid mulle sama süüdistus pandud, panditismusest, röövimisest koos teistega. Oli ju meie kandi metsameeste, kes me kõik ühel ajal seal uurimise all olime, süüdistus ühte akti koondatud kohtule esitamiseks kuhu ka mind oli sisse võetud. Prokuröör tuli ka sinna ja ma rääkisin et see ei ole õige, et mind on teistega ühte pandud. Prokuröör ütles et miks kandsid sa ka relva. Uurija ütles talle, et ei olnud mul relva, siis ütles et kirjuta minu kohta pastanovlenije: mida uurija ka kirjutas. Prokuröör ütles et sind on ju tagaotsa kõige viimaseks pandud et see ju on sulle parem. Keda kohtule esitati saadeti ikka kohe ära vangimajja, kuid mind ei saadetud ja olin veel ligi kuu aega eeluurimise vanglas, kus resiim ja toit oli palju halvem. Jäingi kõhnaks ja teised ütlesid et olen näost valgeks jäenud. Üks valvur noor sõbraliku näoga eestlane kes pesema saatis, sellelt küsisin et miks mind edasi ei saadeta, et mu tervis on siin väga kehvaks jäänud. Ta lubaski vangla ülemale rääkida ja teisel päeval viiski üksi auto mind vanglasse. Enne kongi panemist vaatas üks vana juudi moodi arst läbi kes ütles, oi vanamees, sulle on see põli raske. Olin muidugi väliselt armetu, oli ju halliks minev habe ajamata. Pandi siis mind ühte palati, suuremasse, kus laudpõrand oli ja suur aken ja vangid väiksete kolhooside süütegudega arst saatis ka mulle mingisuguseid tablette. Tundus seal hea olevat, ka toit oli parem, ja mõtlesin et siin võiks küll eluaeg olla. Nägin et teised kirjutasid kirju ja avaldusi, mida sellest kongist lubati, siis mõtlesin ka mina seda kasutata ja kohtule esitata ja anda omalt poolt ka tunnistajaid kohtule kutsumiseks. Nii andsin üles kooliõpetaja Seimi, Volli Sappi, kes oli Varstu kolh esimees. Fr. Sanda, endine valla käskjalg omaküla mees Mehik. Ja mu kiri kohtule saadeti ka ära. Pärast seda viidi mind sealt ära ja pandi üksikkongi, kus olin paari nädala ümber. Juba pool aastat ei teadnud eeluurimise vanglas enam kuu ei ka nädala päevi, ei olnud ka kellegilt küsida. Vangid kes ka rohkem olid istunud ka ei teadnud. Arvasin et põhjus miks mind heast kongist teiste juurest ära toodi oli vist et ma sain kohtule kirja saata, mida süüdistajad said teada, kuna sellepärast ei saadetudki uurimisvangleast välja enne kohut, nagu ka teistega tehti, kuid tunnistajaid osa kutsuti ikka kohtule nagu Seim, Sapp ja Mehik, nii et kohus sai ikka mu kirja kätte. Esimesest heast kongist kuulsin ka väljaspoolt tulejate käest uudiseid. Räägiti et Julgeoleku minister tahtnud riigipööret teha, et jäi hiljaks ja tapeti. Kolhoosis olla rõõmu miitingut peetud ühes Tartumaa kolhoosis, et reetur hävitati. Räägiti et Beria ajal olla juu riigi piirilt valvuridki ära võetud. Räägiti, et üle Eesti oli sõjaväe poolt haarangud et ja puhastati metsamehed ära, sest peale Stalini surma kartsid et metsamehed astuvad välja. Julgeolekul olevat ära uuritud, kes metsameeste sugulased ja neid hakati kimbutama ja pidid hädaga ära andma. Selle võttega puhastati metsamehi suurem osa ära. Metsamehi olla olnud igal pool ja nende julgeid väljaastumisi olla olnud rohkem kui meie nurgas oli, olla isegi sõidurong Valga ja Võru vahel raudteel kinni peetud ja postivagun suurte rahadega röövitud. Sellest rääkis üks Eskla nimeline vang /Johannes Heeska/, kes ise ka sellest oli osa võtnud.

Ma ei mäleta kuud ega päevi, mil kohtusse viidi (15. juulil). Nägin et peale minu pandi ka istuma süüpinki, valvuri kaitsel ka O. Kiudsoo, K. Tell, Telli Kalju naese õde, Sikk, kes Telliga oli ühes olnud. Kohus oli Balti laevastiku sõjatribunal. Kohtunik keskealine paks juuditaoline mees ja kaks kaasistujat erariides meest.

Küsiti minult, kas kaitset vajate. Ma vastasin et ei, sest teadsin ju, et ei ole mõtet, et otsus on ju ette ära tehtud nagu harilikult ja kaitsja ei ole kedagi seni kaitsnud. Küsiti, kas on kohtule midagi tahtmine seletust anda. Ma vastasin et ma ei tea midagi seleta, et vastan mis küsitakse. Küsiti mis teie teistega röövimistest osa ei võtnud ja relvi ei kandnud. Vastasin ei tahtnud oma süüd suurendada. Kohtunik ütles et mõtlesite siis väljatuleku peale. Küsiti kust ülalpidamist said mitme aasta jooksul? Ütlesin et mul oli tööl olles raha kogutud ja sain osta üht-teist. Kutsuti ette Perametsa k/n esimees, kes seletas et tema midagi halba minust ei tea. Maavõtmine tema käest ei olnud minu süü vaid valitsuse otsus, niisama seletas nende tunnistaja Niilo. Sillavalves olija nende tunnistaja oletas, et mina ei olnud seal ülemus, vaid sama valvur, kui tema. Nende tunnistaja Karl Sapp seletas venekeeli, et tema põgenes Sakslaste eest peitu ja oli minu rehes, ta oma seletuses nagu kaitses end. Ütles et ma olin hea mees ja aitas mind vahel. Kohtunik küsis et millega, ta ütles, et laenas raha, küsiti et kas protsenti võttis, ütles et ei. Ta naene aga käskis mind kord välja, ütles et kasi minema kommunist. Seda ta muidugi valetas et talle nii üteldi. Ta ju tahtis näidata et ta on kommunist. Tegelikult oli asi nii et ta pani oma maja juure suureteele laua et sakslasi vastu võtta, kuid nähes et tulijad olid Kuuramaalt pagejad hävitusbataljoni mehed, põgenes nende eest minu poole.

Tuli ette kooliõpetaja Seim, keda mina tunnistajaks andsin, et ma tema telefoniga Vastseliina helistasin, et ärge arreteerige rahulikke elanikke, keda siit viidi. Kommandatuurist vastati, et sina olid ju vallavanem ja tunnet ja teat inimesi, et ära siis lase ja ma paningi arreteerimise seisma ja järgmine auto kes järgi tuli läks tühjalt tagasi. Arreteerijatega oli mul sellega ka tüli. Seimi naene ise palus ka et ma helistaks Vastseliina ja nad olid mõlemad juures, aga kohtus Seim ütles, et tema ei kuulnud. Ütles et tema kuulis ainult kui ma oma sugulasele Otsale olla ütelnud, et mis sa siin ootad, et mine kodu minema. Seda ta jälle valetas. Ots ei olnudki koolimaja juures, ainult meierei juures ja Seim seal ei käinudki. Ta ei julgenud ju mind kaitsta, sest oli ametis koolijuhataja. Teine minu tunnistaja Mehik, keda hoiatasin, et vallast viljakontrollid lähevad sinu poole vilja otsima, sest tal olid normid täitmata, ütles, et tema ei mäleta seda, ei mäleta ka viljakontrollijaid. Minu tunnistaja Vald. Sapp, kes oli komsorg tol ajal ja kohtu ajal Varstu kolhoosi esimees, ei tahtnud ka tunnistada, et mina päästsin Tsiistres, vaid ütles, et tema ise tuli. Ütles, et peidus olin kül ka vahel tema pool ja töötasin põllul. Kohtunik ütles, et siis olid ju sulane. Õie Ots, keda kutsuti nende tunnistajana, ei olnud aga kohtusse ilmunudki. Ta valetas enne, et ma ka Vastseliinas olin vallut. ajal ja häbenes sellega välja tulla. Nii ei olnud paljudest tunnistajatest kasu neile, ei ka minu tunnistajatest kasu ka minule, sest nad kartsid tõtt öelda. Oh ja unustasin veel ühe nende tunnistaja, kes ka varem mulle uurimisel vastu pandi see oli Kapperast pärit Mehine. Ta kordas sama mis enne ja mida ma eitasin kui valet. Kohtunik sai ka aru et ta valetas ja ütles et sina ka ju olid vallamaja vallutaja, ütles seda vihaselt.

Kõige raskem oli Sikkal, kes süüdistus oli piinamises, nagu kirjutasin. Käis ta Pilve salgaga Haanja partorgi ründamas. Nimetatud partorg tüttarlaps oli ka tunnistajaks kohtus. Ta kartis surmanuhtlust sest piinamist loetakse nagu tapmistki. Ta oli olnud arstiteaduse üliõpilane Eesti ajal. Nõuk. ajal oli ta Misso velskriks. Teda taheti arreteerida (põhjust ei tea) kuid põgenes metsa. Ta käis mitme metsa salga juures, ka Pilvede juures, kellega nad käisid Haanja partorgi pool. Kohtuistung kestis kaks päeva. Kuulutati otsus kõigile meile viiele 25 a. ja 5 aastat asumist. Viidi vanglasse ja paigutati kõik ühte kongi, kus ainult 3 meest oli ees. Üks Saaremets Võru tagant ja kaks noort, ei tea kust. Nii sain jälle Kiudsooga ühte: Kiudsoo süü oli ka suurem, sest ta käis Viitina meeste juures, seal nendega lätti kauplust võtmas, mida ta minu eest saladuses hoidis, mida teada sain kül vanglas.

Selles, Misso meeste salgas oli ka A. Erik, kellest eelpool ka kirjutasin, kes tegi palju pahandusi oma tunnistustega. Kui nende punkri vallutati ja naene maha lasti, nagu ju ka kirjutasin, andis ta alla: juurdlusel andis ta kõik üles mis teadis, lootes endale nagu temal lubati selle eet karistuse kergendust. Tema seletuse järel pandi kinni kaks tema õde, Missost kaks naist, E. Niilo Tsiistrest, kes oli kolhoosi arveametnik ja tema poole läinud metsamehed kord öösel sisse ja kuulanud raadiot, kellel anti ka 25a, ka nende juures käinud Kasaritsas elava Sikka koduse aadressi, kust kinni võeti, avaldas ka Kiudsooga ühes kaupluses käimise ja juhatas üles ka minu ja Kiudsoo asukoha, et Kiudsoo lapsed teavad ja ta on kodu lähedal metsas, ja minu kohta, et ma olla Eesti ajal Kaitseliidu päälik olnud, milles Julgeolek varem ei teadnud. Tema pärast kukkusime ka meie Kiudsooga. Muidu oleks pooleteise kuu pärast amnestiaga vabaks saanud. Kohtus selgus ka Kalju Telli asi meile. Ta oli sõjas ohvitser. Berlini vallutamisel haavata saanud ja ka ordenid saanud. Oli Missos oma kodukohas tegelane endine metsniku poeg. Oli panga juhataja, viinamees, tegi pangas puudujäägi ja läks ka panga rahadega metsa. Oli metsameeste juures, kandis relvi, käis kauplusi üle võtmas. Kohtus selgus et oli üht Nursi tegelast, teda puistamisel peksnud. Kohtus, kohtu otsust ette kuulutades oli öelnud et oli Misso pangale teinud miljoni eest kahju, hävitades rahva võlakohustused. Temale oli ka sama otsus 25+5. Ka aumärkide ja medalite äravõtmisega.

Meie kambris oli kaks võerast noort meest, kes olla kohtus surmamõistetud. Ei annud ka armuandmise palvet, kuid otsust ei viidud ka täide, olla soovitatud nende emadele anda poegade eest armuandmise palve. Nad jäid veel sisse ja ei tea mis tehti. Nad olid aga mureta, olid laulumehed ja meie mehed õppisid ka nende käest laule.

Meie kõrval kambrisse olid ka meie ümbruse naised paigutatud. Mehed said ka nendega kuidagi läbi seina topsi kaudu rääkida. Ka nemad olla kohtust toodud, said ka 25+5. Nende seas oli ka üks Tartumaa vallavanema naene, Eriku õed, Telli Kalju naese õde, kes ka meiega ühes kohtus oli. Tuju oli kõigil parem, et lõppes raske ülekuulamine ja kohus, saap laagrisse vabamasse õhku ja parema toidu peale. Umbes paari nädala pärast saadeti meid Tartust välja. Viidi Tallinna Batarei vanglasse, kus mul tuli veel umbes 9 kuud olla, kuna teised viidi varem laagrisse.

Tallinnas pandi meid batarei vanglas suurde kambrisse, kus oli mere peale läbi suure trellitatud akna näha. Meri ulatas kuni vangla majani. Merel seisis suuri laevu, sõjalaevu ja uue aasta ööl olid laevad igavärvilistes ilutuledes ja mitmevärvilisi rakette lasti palju. Toit oli seal pool parem kui eeluurimise vanglates Võrus ja Tartus. Selles kambris oli meid 10 meest. Need omad mehed kellega kohtus olime, olid sattunud teistesse kambrisse. Tuli aga juure: Elmar Niilo Tsiistrest. Üks vang toodi surmamõistetute kambrist meie juure ära, sest otsust täide ei viidud. Surmamõistetute kambris harilikult peeti mittu nädalat, kuni otsus täide viidi. Rääkis, et seal peab istuma üksi terve päev, nägu ukse poole, et valvur sinu nägu näeb. Kui suikuma jäime, siis valvur jälle ukseaugus käratas. See surmakambrist tulija seletas, et teda viidud kaks korda öösel välja, pandud auto peale, sõideti ja toodi jälle tagasi. Ta arvas ikka, et mahalaskmisele viiakse, aga sellega taheti piinata. Ta närvid olid ka nii läbi söödud, et küsis ikka suitsu, mida meil ka ei olnud. Kui jalutama viidi ja väljakäiku, siis korjas ta maast suitsukonisid, mis valvurite poolt oli maha visatud.

Vangalas harilikult omast tegevusest ja süüdistustest ei rääkinud, ei usaldatud võerast, sest eeluurimise ajal olid igas kambris nuhid paigutatud ja paljusid neist taibati. Ka vahetati neid vahel ühest kambrist teise (vange). Nii sain ka mina vahel sinna kambri, kus oli Tell ja Kiudsoo. Batarei vangla müürid olid meetri paksused. Vaheseinad kambrite vahel vähe õhemad. Vangi said ikka ka vähe ühendust teiste kambritega. Kui homiku terve kambritäis väljakäiku viidi ja valvur jäi ukse taha, pisteti paberileheke kuski peidikusse, kust teise kambri mehed võtsid, kui neid toodi. Läbi paksu seina saadi ka kuulamisega teada, kes seal asuvad. Nii pandi alumini /alumiiniumist/ kauss seina peale, kõrv ligi kaussi ja oli kuulda läbi paksu müüri.

Vahepeal otsiti ka mehed ritta pandes läbi. Kui leiti pliiats, või paber, siis võeti see ära. Kui jalutama välja õue peale viidi ja ruum tühjaks jäi otsiti ka valvuri poolt voodi läbi. Kambris hoiti ikka puhtust. Täisid ja kirpa ei olnud. Igal nädalal oli jalutusajal valget putukate vastast pulbrit voodi täis puistatud, nii et kamber haises. Raha ei tohtinud ka taskus olla. Neile, kelle saateti, jäeti vangla hoiule. Paar korda talve peale toodi ka arst kambri, kes küsis vangidelt, kes kambri ritta seisma asetati, järjest igalt ühelt, Kas haigust on? Üks kaebas maksahaigust ja arst ka kuulas toruga rinda.

Meie juurde toodi ka üks Saksa leitnant nimega Müller. Ta toodi Ivanova vanglast tunnistajaks ülekuulamisel ja kohtus, süüdistuses punaarmees sõjaajal olnud Kivisiku asjas, kes oli väeosaga üle Peipsi järve sakslasile vangi langenud. Müller oli olnud tol ajal Pihkvas Saksa vastuluure ülem ja siis Kivisika ülekuulaja. Müller viidi ka kohtule ja tagasitulles seletas, et Kivisikk sai vabaks. Müller seletas et Kivisikk oli kena mees ja tema rääkis tema kohta hästi. Müller oli noor kena mees, teadusliku doktori aukraad, oskas seitset võõrkeelt ja vene keelt. Ta seletas et tal tuligi sissekukkumine sellepärast, et ta valdas keeli, keda saadeti kui vene keele valdajat siiapoole.

Ta andis avalduse et tema tahab teaduslikku tööd teha kõrgema matemaatika alal, et temale anda selleks üksik kammer. Kui vastust ei antud, tegi ta näljastreigi, ei võtnud toitu vastu. Ta oli juba neli päeva söömata ja muutus näost valgeks. Kuna mind viimaks viidi kambrist ära, kuid ei teadnud, kuhu. Toodi ka meie juure üks noor mereväe ohvitseri vormis mees. Ta seletas meile, et ta on pärit Saaremaalt, lõpetas Riia merekooli ja teenis baltimeres. Olla saanud puhkuse ja tegid teise temasugusega plaani, minna üle Hiina piiri ära välismaale. Olla sõitnud raudteel ära Taskenti ja sealt Hiina piiri poole, et olla tulnud toidupuudust läinud ühte kolhoosi sisse toitaineid ostma, kuid sealt olla neid ära antud ja kuna jõudsid ju piiri ligi, tulid kitsal mägestiku teel piirivalvurid teele ette ja arreteerisid. Küsisin temalt, et kuidas siis Riia merekoolis, siis see kasvatus nii oli, et oma kutsealalt tahtsite põgeneda. Ütles, et vähemalt 60% oli sama meelsusega kui tema. Teda kutsuti kord välja, et taheti tema meelsust uurida ja tema meelt muuta. Olla küsitud, et kui näete, et meie elu muutub paremaks, kas siis ehk kahjatsete oma tegu. Ta olla vastanud, et ta ei usu paremust, et see tuleb, et tehniliselt jäete ikka mahajäänuks muust maailmast.

Sain ju Tartus kuulda, et mu naene on ka Siberist tagasi kodumaale tulnud ja ka teised küüditatud on lahti lastud. Kriminaal vange lasti ka peale Stalini surma märtsi lõpul amnestiaga osa lahti. Lootsime ikka et ka poliitilistele kunagi tuleb. Helmi saatis mulle ka paki vanglasse ja Venda Sondast käis ka vaatamas. Esimene kolm kuud peale arreterimist ei saanud omaksed minust midagi teada ja oli jutte tekkinud, et ma enam ei elagi, sest Misso rahvas nägi mind väga halvasti köie otsas veetavat. Kuid kui tunnistajaid sealt kutsuti saadi teada ja Reedo Lonni, mu lellatüttar /isa vennatütar/ tuli ju Tartusse vaatama ja tõi paki toiduaineid, millega sain end kosutada. Oma lellatütrele olen palju võlgu, sest ta aitas mind palju ka enne, mu raskemail päevil kodumaal.

Oli ju 1954. a kevad, istusin ikka Tallinna batareis. Imestasin, et miks mind laagrisse Venemaale ära ei saadeta. Ootasin ju väga, et saaks parema toidu peale. See selgus, kui ükskord pandi autosse ja viidi teise vangla – Pagari tänavale, mis oli ka Julgeoleku vangla. Pandi ühte väiksese kambrisse, kus oli kaks vangi.

Teisel päeval kutsuti välja ühte ruumi, kus üllatuseks nägin Soome poissi, kes mu esimeses punkris oli kaaslane. Laua taga istus ülekuulaja, kes ka Võrus mind üle kuulas ja vist oli üle toodud Tallinna. Tuli välja et Soome pois oli ära seletanud minu punkris olemist, mida minu ülekuulamisel ei küsitud, sest ei teatud. Küsiti meie kooselust mida ma ka seletasin nii kuis ta oli. Küsiti kas tal relva ka oli. Ma ütlesin et tõi ühe vana rikkis Saksa vintpüssi mille ma punkrist välja viskasin. Soome poiss ütles aga vastu, et temal oli veel kaks vintpüssi. Ütlesin et ma ei näinud. Küsiti temalt et kas mul oli relva. Ta vastas et jahipüss oli. Muud palju küsimust ei olnud. Kui Soome pois ära viidi, ütlesin uurijale, et Teie olite alati mu vastu lahke, kas ei võiks mulle nõu anda, et kas anda armuandmise palvet sisse, sest ma ei ole rahul kohtuotsusega. Ta ütles ainult niipalju, et miks ei andnud kohtuotsuse peale edasi kaebust sisse? Ma tegin tõesti halvasti, et ei kaevanud edasi. Nägin et teised kõik kambris ei annud, arvasin et teen laagris, kus parem on seda koostada hulga sees. Kambris, kus ei olnud ka kirjutusabinõusid. Mul oli põhjust anda edasi kaebdust, sest mulle oli sama suur karistus antud kui teistel, kes relvi kandsid ja kauplusi röövisid.

Uurija lõpuks ütles ka, et Vastseliina on nüüd metsameestest puhas. Nüüd sain teada, et mind peeti nii kaua Soome poisi pärast siin, et taheti tunnistust saada.

Kui tappi saadeti, sain ühte vagunisse ühe poisiga Luhamaalt nimega „Telliste“. Ta oli olnud viimase talve Pilve kambaga punkris ühes. Kui põgenemisel osa neist surma sai andis Telliste alla, kuid Soome pois Arthur Pilvega pääses ära. Seda seletas Telliste mulle Siberi teel. Tellistet ma varem ei tundnudki ja ei teadnudki, et Pilvede juures ka tema oli. Tellistet peeti ka Soome poisi kohtuni kinni ja saadeti pärast tappi. Ta oli ka Soome poisiga vahel ühes kambris olnud ja sai teada ka ta edaspidist saatust, mida mulle seletas.

See haarang, milles ka mind metsa viidi olla kujunenud nii. Nende salgast läks homiku üks välja vett võtma ja oli kuulnud soo pealt krõbinat ja hääli ligidal ja läksid teisele poole põgenema, et mitte lasta sisse piirata. Nemad olid kuuekesi /seitsmekesi/. Läinud ära paar kilom. teise riigimetsa, kus jäänud peatuma, sest ei näinud kedagi ja hakkasid ju arvama, et võib-olla ei olnudki haarangut, oli aga metsatöölised suuskadega, kui nägid aga et sõdurid tulevad ja on juba ligi. Tuli tulevahetus, kus kuulipildur sai haavata ja koer maha lastud ja sõdurid taganesid. Nemad olla läinud edasi metsavahi poole, võtnud sealt hobuse ja sõitnud kuuekesi üle Pältre küla Luhamaale, sealt üle kivitee oblasti (Pihkva) piirile Pabra järve juure. Et kedagi taga ajajat ei näinud jalutasid tasa ja arvasid et nii kaugele enam taga ei tule. Keeranud väikest metsateed ja saanud ühe väikse maja juurde ja näinud et tee enam edasi ei läinud. Lumi oli veel nii sügav et ilma hobuseta ilma suuskadeta liikuda ei saanud ja jäid peatama. Korraga nägid et tagaajajad tulevad. Läksid jala /suuskadega/ sügavas lumes lageda soo peale, püüdes taganeda. Sõdurite poolt oli äge kuulipilduja tuli peale, neil olid olnud ainult revolvrid, kuna püssid olla ju metsas maha jäänud. Pilved ja teised viskusid maha ja lasid vastu. Tema Telliste olla ütelnud et anname alla, aga Endeli nimeline ütelnud, et ei anna, endal käsi verine haavatud ja laskis edasi vastu. Soome pois ja Pilve Arthur läksid edasi ja pääsesid, ka tema läks algul edasi ja andis vangi. Tal laskeriista ei olnud. Ta oli noor pages Pilvede juure talveks, ei tahtnud sõjaväkke minna. M. Pilv oma naesega ja kaks teist jäid maha. Telliste arvas, et nad lasid ise enda maha, kui juba haavata said ja pageda ei saanud. Ta seletas et Pilve Arthur ja Soome pois olid öösel omma ringkonda tagasi tulnud ja läinud ühte vanna punkrisse ja said ära elada veel suveni, kui uuesti Palojärve ligi sisse piirati Julgeoleku poolt, kus Soome pois tahtis rõngast läbi murda, kuid jäi haavatult vangi, kuna Pilv olla ise enda maha lasknud. Soome poisi haavad parandati ära, selleks läks hulga aega, ja peeti ka mind kinni, seni kui kohus tuli. Soome pois, ta nimi olla „Praks“ olla ka seletanud, et nende punker anti ära nende sõbra poolt. Neil olla olnud kaks punkrit, üks Maksa metsas ja teine umbes 8 klm. Kaatsoras. Mõlemates olla olnud talve varu. Märtsi kuul läinud suuskadel üle teise punkri – Kaatsora metsa, sest toit lõppes esimeses ära. Teel olid läinud aga ühe sõbra poole sisse, kellega suvel läbi käisid, keda ka Julgeolek vahel kimbutas vabatahtlikuna Saksa sõjaväes oleku pärast, olla arvanud, et see suusajälgi mööda uuris ära nende uue asukoha ja kui Pilve Arthur ja Soome pois, kes ära said pageda, usaldasid vana sõpra ja olid metsas tema kodu lähedal ja said tihti kokku. Ka õhtul enne hommikust haarangut olla ta nende juures käinud. Julgeolek tegi temale, s.o. nende sõbrale üles anda Pilve salk, vastasel korral arreteeritakse teda ennast ja enda päästmiseks tegigi ta seda. Nii arvas Soome pois. Soome pois oli peale kohtu Tellistega ühes kambris olnud ja olla seletanud ka oma tapmise lugu: nad olla kuulnud, s.o. Pilve salk, et Karo vend Voldemar, kes Nursi punkrist tabati ja lahti lasti metsameeste püüdmiseks, olla oma sugulasele kirja saatnud. Mõnistest, kus ta elas, olles seal koduväiks läinud, tulla laupäeval külla ja tahab vähki püüda Palojärve ojast. Pilved said sellest kirjast teada ja kuna kuulnud olid et ta olla nuhk ja olla ju ühe varjaja Vastseliinast ära annud, kes põgenedes olla ka surma saanud ja arvasid et ta nüüd tuleb neid uurima, jälgima sinna vähipüügi asjaga ja olla otsustanudki teda seal kohal jõe ääres valvata ja likvideerida ja olla tabanudki ta jõe kaldal vähja otsimise pealt. Pilve Milbert olla ta käe alt kinni võtnud ja metsa astudes olla Soome pois tagant ta maha lasknud.

Mõne päeva järele oligi sõjatribunaali kohus ja mind viisid ka tunnistajana kohtule. Kohtusaalis oli ka mulle tuttavaid inimesi. Oli Kündja H jaama /Hobujaama/ juhataja Erik, kelle sead Pilved olla ära võtnud, oli meie küla naisterahvas S. Tamm, tapetud Karo naine ja teisi. Selgitati ka kohtus tapmise asja. Julgeolek olla ka enne Soome poissi metsa viinud, et tapetut üles leida, kus ta maeti, kuid ei olla üles leidnud. Kas oli maastik muutunud ehk ei tahnud Soome pois seda kohta näidata. Minu käest küsiti seda teed mis sealt metsast talu juure läheb, kästi kaarti pealt näidata. Küsiti Soome poisilt, kas mina ka teadsin seda tapmist. Ta vastas, et tema ei ütelnud kellelegi. Kui temalt küsiti, et kas sind sunniti teiste poolt laskma, vastas et ei sunnitud. Ta oli ähmane, nagu nuttune ja ei tahnud end nagu kaitsta, tahtis surra, sest see oli tema peale mõjunud, nähes ka surmatud abikaasa nutmist. Ta oli ka pääle haavamise ja vangis oleku ajal kehvemaks jäenud, näost valgeks.

Kuulsin, et tema vanemad olla ka üles otsitud ja Tallinna toodud kuskilt Karjalast. Mind toodi ära, nii et kohtu otsust ei kuulnud, kuid pärast kuulsin, et surma ei olnud mõistetud, vaid antud 25 aastat. Tal karistus aeg on ju läbi, kuid Eestimaale ta tagasi ei olla tulnud, läks muidugi oma vanemate juure Karjalasse, mille aadressi ta teada sai vanematelt, kuna ta enne vanematest midagi ei teadnud /valed andmed/.

Pagari vanglast viidi mind ära tagasi ja sain batarei vanglas jälle oma meestega kokku. Sikk kudus meestele ka mulle väikseid barette, ilusaid värvilisi, nagu Usbekid kandsid. Lõnga arutasime katkistest villasest sukkast. Õppisin ka katkiseid sukke parandama, õmlesin riidest uued tallad alla ja nii sai villaseid sokke kanda aastaid, seda tegin ka laagris. Sikk kudus mütse puupilpaga. Nõela, nuge ehk kääre ei tohtinud ju vangel olla. Vanglas kutsuti mehi ikka ka ühe vangla ametniku juure, kellest ei teadnud, mis amet tal oli. See võttis allkirja, et vanglast põgeneda ei tohi ja pead teatama, kui keegi katsub põgeneda. Kui korralikult end üleval peate, lubatakse kirja omakstele kirjutada ja neilt pakke vastu võtta ja paremasse laagrisse saata.

Ei tea, mis kuu oli kui tappi saadeti, vist oli maikuu. Sellega lõppes minu vanglate elu ja tuli alustada 25 aasta sunnilaagri elu aastal 1953. Võru vanglas esimestel uurimistel umbes poolteist kuud. Tartus eeluurimise vanglas Riiamäel umbes 3 kuud. Tartu vanglas kohtu aja umbes 3 kuud. Tallinnas batarei vanglas ja Pagari tn. 7 kuud, seega kokku umbes 1 aasta ja 4 kuud. Viidi Laasnamäele, kus olime ühe päeva. Seal oli ju parem toit, suppi rohkem ja parem, nii et ikka juba ka söönuks saime. Tapi vagunist Gaatsinas võeti rongilt maha ja jaama viidi pool klm. edasi teise rongi peale. Meid saatev valve sõduritest oli väga tugev. Meie kolonni mõlemal pool küljel, ees ja taga astusid sõdurid käes laskevalmis püssid. Oli näha, et peeti meid suurteks kurjategijateks. Pandi Leningradi (peresõlka vene k) punkti suurde majja, mis oli täis edasisaatmiseks. Seal olime mitu päeva ja anti ka süüa paremini kui järgmistes punktides. Leningradis tulid ka poliitilised ülemused vangidega juttu ajama. Mehed, venelased kogunesid nende ümber hakkasid vihaselt etteheiteid valitsuse nimel tegema. Oli seal ju venelasi ka endisi sõjas olnud sõdureid, ka ohvitsere. Kuulsin kaugemalt, et küsiti et miks meile valetatakse, miks ei tehta, mis lubatakse, mis ei lastud rahulikult elada ja töötada, pannakse ilmsüütult vangi, miks ei vaadata süüdistusi uuesti läbi, nagu lubatakse, et oleme ju võidelnud, võidu toonud ja see on nüüd meie palk. Ülemused katsusid aga, et rutem ruumist välja saaks. Kuulsin, kui üks lahkudes ütles: olge rahul, mõne nädala pärast saate häid uudiseid kuulda. Tuli endalgi selle lubaduse peale parem meeleolu.

Teel peatati Kiirovis, kust maha võeti endine Pilve kamba kaaslane Telliste. Arvasime, et saadeti Vorgutasse. Kuigi ta kodukoht Luhamaal minu kodukohast ei ole kaugel (Luhamaa) ei ole kuulnud temast. Muidugi ta tuli tagasi, ta oli ju ainult olnud ühe talve varjul Pilvede juures, ei võtnud nende tegevusest osa, oli veel liig noor. Ta oli setu rahvusest. Peatati Kiirovis, Sverdlovskis ja veel ühes kohas, kus sauna viidi ja süüa anti. Sõit kestis kaks nädalat peatustega. Vagunites anti söömiseks korraga paar pätsi leiba ja heeringaid, mis olid kül nii halvad, et süüa ei tahtnud. Kui imelik, et kui söömata mittu päeva olime, süüa nagu ei tahtnudki, ainult suitsu tahtsime. Jaamades kus peatasime nägin kui mõned naesed nähes vangide vaguneid, pühkisid silmi. Seda nägime ainult läbi väikse akna luugi. Sverdlovskis peatusime ka mittu päeva (peresõlkas). Meie kambris oli ka umbes 10 saksa sõjavangi, kes Stalingradist olid tulnud Saksamaale saatmiseks. Nad olid Stalingradi ülesehituse töödel olnud. Nad kiitsid Adenauerit, et see kauples neid Venemaalt ära kodumaale.

Vangla ülemad ja valvurid olid nende vastu lahked ja viisakad. Neil oli lubatud nuge ja kõike taskus hoida. Kuna meil olid habemed kasvanud, siis sakslased ajasid oma habemeajamisnugadega ka meil, ka minul maha. Meie sees üks mees eestlane Kangur oskas saksa keelt ja sai nendega rääkida. Kui nad äraminema läksid, jätsid nad meid kättpidi jumalaga. Üks rääkis mulle pikalt saksakeeli, kuid ma sain ainult mõnest sõnast aru, nii palju taipasin, et andis mulle häid tuleviku lootusi.

Teel vagunis tuli meie eestlaste juure, üks vene vang, kellel oli vassak käsi küünarnukini pindega mähitud ja sidemega üles tõstetud kaela ümber. Kangur, kes hästi keeli valdas, ajas temaga pikka juttu. Talt küsiti, et mis käel viga? Ta seletas et oli Moskva vanglas, et seal sain peksta, nii et käsi löödi katki, ütles sellepärast et ma ei allunud vangla korrale. Nüüd saadeti ta laagrisse tagasi. Seletas, et tema on paljudes vanglates ja laagrites olnud. Ta ei ollagi vabaduses olnudki, olla poisikesest saadik kinni. Ta oli umbes 30 aastat vana. Tema ei olla üldse laagris tööd teinud ja ei mõtlegi tööle hakata. Ta seletas, et teie ei tea laagritest veel midagi, kül saate näha. Seal ei ole üksnes laagri valitsus, vaid ka eraldi vangidel oma, oma juhiga kellele vangid alluvad vabatahtlikult ja et tema on ka juhi ametid pidanud. Ta suitsetas häid sigarette ja andis ka meile. Küsisime, et kuis raha saate sigarid osta. Ta ütles, et temal on raha ja kõike külluses. Vangid kes töötavad annavad juhtidele igaüks teatud protsendi. Meie käsku täidetakse täpsemalt kui laagri juhtide oma. Ka brigadiirid alluvad meile, kardavad, sest meie karistus on ränk, karistus ka surmaga. Olime ka varem kuulnud neist, neid kutsuti laagris platnoideks, nüüd nägime niisuguseid oma silmaga. Kangru küsis tema käest, et kui sind vabaks lastaks, et kuis siis oskat vabaduses elada? Ta ütles, et ma ei tahagi välja vabadusse praeguste juhtide all elama, keda meie oleme harjund vihkama, et ainult siis tahaks vabaduses elada ja ise teisiti elada kui need vanad tapetud on. Vaat mis ütles, mida me siis pärast omavahel harutasime, et praeguse kõva korra ajal võimalik see võib olla? Et Stalini poolt loodud, ümberkasvatuse laagrid kasvatavad halvema poole, kasvatavad vaenu, metsikust, et noored rahulikud, korralikust elust tulnud, satudes laagritesse, õppivad ja kasvavad ka niisugusteks väärdjalikeks, ühiskonnale kahjulikuks.

Jõudsime Irkutski oblasti Taissetti /Taišet/ ja sealt enda nr. 153. laagri punkti, haruraudteed pidi Bratski suunas mõnikümmend kilom. Teel elamuid Siberis nägime harva. Rohkem oli vangilaagreid, okkastraatide ja plankaiaga ümber piiratud. Meie laager oli 1 kilom. kaugusel jaamast kõrge mäe pääle ehitatud (puu ehitised) umbes 700 vangi jauks. Räägiti enne seal olijatelt, et see Taisseti raudtee ja see laager olla ehitatud Jaapani sõjavangide poolt, kes sõjaajal vangi jäid, et siia on maetud jaapanlasi nii palju, et iga raudtee liipri alla, et raudtee ehitasid ka siia jaapanlased. Laagri hoonete matterjal olla kantud metsast 1 klm kauguselt mäele inimeste jõul. Pärast poole olla toodud ka härgi. Hobuseid ei olnud. Vangid surid raske töö ja toidu puudusel ja haigustesse.

Laagris oli ka eestlasi umbes 50. See oli invaliidide laagri nime all, kuid pooled olid noored venelased kriminaalvangid, eestlased ja teised oli mitukümmet rahvust – poliitilised.

Unustasin kirjutamast, et enne nimetatud punkti jõudmist peatati Taisseti (peresõlkas) nädal aega, kus käisime saunas ja arst vaatas läbi. Mul oli vererõhk kõrge, ligi 200 ja määrati invaliidide laagrisse. Taissetis oli ka helilooja Vettik, kes juhatas ka seal vangidest laulukoori (mehi). Rääkisin talle kõrgest vererõhust, kartes et võib tulla veresoone lõhkemine. Ta ütles, et vanemas eas sellepärast palju ei tule. Vererõhu pärast sain II grupi invaliidiks, milles olin laagri lõpuni. /.../ Esimeses laagris oli peale minu ainult kolm meest Võrumaalt üks Paeglis, Saaremets ja Paabo. Ka üks Spivaki nimeline Petserimaalt.

/Järgneb Arvo Pilti edasine käekäik, mis metsavendi rohkem ei puuduta./