Auleid Toomsalu Juliuse p sündis 28. märtsil 1922. a vaeses talupojaperes Viitina vallas Tealase külas. Pere algne nimi oli Pelovas, see eestindati Toomsaluks. 1930-1937 õppis ta Rõuge algkoolis, pärast seda töötas 2 aastat sulasena. 1939. a asus õppima kalandust Pärnus, lõpetas õpingud 1941 keskharidusega. Pärnus astus ta komsomoli, mille liikmeks oli 4 kuud. 1941. a arreteerisid sakslased ta komsomoli kuulumise pärast ja vangistasid pooleteiseks kuuks, seejärel lasid vabadusse. 1941. a tuli ta vanematekoju Rõugesse ja 1942. a asus tööle Võrus kontoris. Juulis 1942 töötas madrusena Tallinnas, sama aasta oktoobris oli ta aga tagasi Võru linnas, kus töötas sidekontoris liinitöötajana.
Veebruaris 1944 mobiliseeriti Auleid Toomsalu 20. Eesti SS Diviisi ja sama aasta aprillis saadeti Tšehhi õppelaagrisse, kus mobiliseeritud said sõjalist väljaõpet kuni juulini 1944. Tšehhist saadeti Toomsalu Sinimägedesse, lahingutesse nõukogude vägede vastu (teisal on tema osavõttu rindetegevusest ka eitatud). Tema väeosa patarei hävis ägedas pommirünnakus. Ta liikus Lõuna-Eestisse ja varjas end kuni Saksa vägede lõpliku taandumiseni Valgjärve kandis. Juba septembris 1944 sundmobiliseeriti Auleid Toomsalu uuesti, seekord nõukogude armeesse, 63. Narva tagavarapolku reameheks. Veebruaris 1945 viidi ta üle 10. ehituspataljoni Tallinnas, sama aasta detsembris saadeti tööle Aseri tellisetehasesse, kus ta algul oli tööline, hiljem vanem-raamatupidaja. Aserist viidi ta üle Kohtla-Järvele, kus oli ehituspataljonis raamatupidaja kuni demobiliseerimiseni 1947. a lõpus, misjärel pöördus tagasi vanematekoju Rõugesse.
Rõuges töötas ta riikliku kindlustuse kontoris raamatupidajana kuni veebruarini 1948. Ta tegutses kohalikus seltsielus, valiti 1947. a Rõuge Vabatahtliku Tuletõrjeühingu juhiks, laulis Rõuge meeskooris. Pidudel oli ta oodatud laulumees.
Toomsalu nõukogudevaenulikkuse tingisid ta enda sõnul võimude omavoli ja ülekohus ning nõmedad ideoloogilised nõudmised.
Metsavennaks hakkamise otseseks ajendiks sai leppimatu vastasseis kohaliku komsorgiga, mis tõi kaasa arreteerimisohu. 1948. a jaanuarikuus Viia Krooni sünnipäeval oli Toomsalu laulnud rahvalikke laule (toimikus on öeldud „kodanliku Eesti ajast pärit nõukogudevastaseid laule“), milleks tunnistuste kohaselt oli „Jää vabaks Eesti meri“ ja/või Eesti hümn. Samas seltskonnas viibinud Rõuge komsorg Õilme Teder proovis teda vaikima sundida, kuid see ei läinud korda, Auleid Toomsalu laulis kõik salmid lõpuni. Nördinud komsorg lubas julgeolekusse kaebama minna ning seda ta ka tegi. Üldtuntud laulu laulmise eest ähvardas Toomsalut arreteerimine. Tekkinud olukorras lahkus ta 1948. a veebruaris kodust ja siirdus Läänemaale Ristile, kus asus tööle põllumajandus-krediidiühistusse raamatupidajana. Edasi liikus ta arreteerimist vältides Piirsalu põllumajandusühistusse raamatupidajaks, peatudes oma tädimehe Järv Eduardi juures Rõumaal Piirsalus (Läänemaal), kus varjas end sel ajal ka tema onupoeg Kalju Kirbits.

Kalju Kirbits Oskari p (s 1929) oli kuulunud Võru keskkooliõpilaste nõukogudevastasesse põrandaalusesse ühendusse. 1945. a augustis oli ta osa võtnud kallaletungist miilitsavolinik Adolf Noortootsile, kes korraldas metsavendadele haaranguid ja arreteerimisi. 1945. a septembris ta arreteeriti, kuid vabastati ülesandega luurata teiste järgi. Ta liitus metsavendadega Rohelise Partisanide Pataljoni Lükkä (Nursi) punkrist. Rünnaku ajal Lükkä punkrile 28.12.1945 ta seal ei viibinud, vaid oli jõuludeks läinud koju. Edasi varjas ta end oma vanemate talus. Ilma nõukogude dokumendita oli ohtlik ringi liikuda. Auleid Toomsalu töötas sel ajal veel raamatupidajana Rõuges ja Oskar Kirbits palus tal muretseda oma pojale pass. Auleid Toomsalu korraldas olengu, kuhu kutsus kohale ka Rõuge passilaua ülema. Seal õnnestuski tal passilaua ülemalt välja rääkida pass Kalju Kirbitsa nimele. Viimane lahkus selle fiktiivse passiga Rõugest 1948. a algul ja elas Eesti erinevais paigus. 1947. a detsembri lõpus kerkis Rõuge täitevkomitees kahtlus, et metsavend sai Toomsalu kaudu endale passi. Kohalik kommunistlik noor Herta Siska ähvardas, et metsavendadele passi andmine on kuritegu, mille eest võetakse vastutusele. Seegi oli üheks Toomsalu Läänemaale siirdumise ajendiks.

Piirsalus hakkas 1948. a maikuus ühistu esimees huvi tundma, kes on Auleid Toomsalu ja mida ta tegi enne Piirsallu tulemist. Sellest teada saades lahkus Toomsalu Piirsalust töölt, võttes kaasa 1400 rbl riigi raha, mille saatis Võrru jõudes postiga ühistule tagasi.
Elanud mõned päevad kodus Rõuges, otsustasid nad koos Kalju Kirbitsaga hakata end metsavendadena varjama. Mõlemad jagasid üldlevinud veendumust, et nõukogude kord ei püsi kaua ja Eestis taastatakse endine, kodanlik kord.

Läänemaalt tagasi Võrumaale saabunud Auleid Toomsalu ja Kalju Kirbits, kes olid mõlemad julgeoleku poolt otsitavad, läksid metsavendadeks Viitinas 1948. a mais. Varjama hakates neil relvi ei olnud. Kõigepealt tegid nad sepp Sarapuu juures ise endale vanast Vene vintpüssi täägist Soome pussid.
1948. a juunis ühinesid Auleid Toomsalu ja Kalju Kirbitsaga relvastatud üksik-metsavennad Elmar Pärli (Perli) ja Eduard Kirbits. 1949. a märtsis toimunud suurküüditamine sundis metsa neile kaaslaseks palju kohalikke noori mehi: tulid Valter Kuklane ja Hugo Kuklane, Elmar Pettai, Aksel Kirbits ja Henn Kirbits. Nendega ühinesid ka arst Valter Pallo ja Paul Liit.

Herbert Virki kaudu lõi Toomsalu ühenduse Simo Pihlapuuga. Virk ja Pihlapuu tegutsesid koos Heino Uibo, Aksel Sprenki ja Linda Tatrikuga Rõugest Mõniste ja Varstu pool. Simo Pihlapuu punkrisse varjusid arreteerimise eest ka tema vend Aaro Pihlapuu ja August Koemets. Metsa läinud mehed moodustasid salgad ja varustasid end relvadega. Küüditamise eest oli metsadesse varjule põgenenud terveid perekondi. Sidet peeti metsa läinud vanemate meeste Juhan Mõttuse ja Aksel Kuklasega, Eduard, Miralda ja Harri Mõttusega ning Oskar Kirbitsa perega.
Märtsis 1949 kasvas Toomsalu salk 10 inimeseni, Simo Pihlapuu salka kuulus 6 inimest.

Valter Pallo Adami p sündis 14. augustil 1907. a Varstu Tagakülas. Algkoolis käis ta Rõuges. Lõpetanud seal 7. klassi, pöördus ta tagasi isakoju, kus töötas 1925. a-ni jahuveskis möldripoisina. 1925-1928 töötas ta veskites Valgas ja Tartus. 1928-1930 teenis ta aega Eesti sõjaväes. Edasi töötas ta Tallinnas ehitusel. 1932. a abiellus Valter Pallo Tallinnas majaomaniku tütre Lukk Ottiliega, kes oli Tallinna Konservatooriumis muusikaõpetajaks. 1932. a avaldas Pallo oma väikese luulevihiku. Samal aastal sündis neil tütar Linda. Naise juurde elama asununa jätkas ta õpinguid gümnaasiumis, mille lõpetas 1936. a. Edasi õppis ta Tallinna Elektrotehnikumis, mille lõpetas 1938. a. 1938-1940 tegi kaastööd ajalehtedele „Päevaleht“ ja „Rahva Leht“. Nõukogude korra ajal ta tööl ei käinud. Sõja puhkedes asus ta vabatahtlikult tööle Tartus Saksa sõjaväelaatsaretis nr 161, kuna oli Eesti sõjaväeteenistust läbides saanud väljaõppe velskrina. Laatsaret evakueeriti 1944. a Berliini. Saksamaal sooritas ta arsti eksamid Berliini Sõjameditsiini Akadeemias ja jätkas tööd sõjaväeteenistuses arsti ja assistendina leitnandi auastmes. Samas sõjaväehospidalis Berliinis jätkas ta töötamist ka pärast Saksamaa kapituleerumist ja sattus sealt Vene vägede kätte sõjavangi. Teda hoiti sõjavangina kinni Saksamaal Bernaus 2 kuud, Biesenthalis 3 kuud, Leuenburgis sõjavangilaagris haigestus ta tüüfusesse, mida põdes kuni 1945. a sügiseni. Paranenult saadeti ta edasi Poolasse Wrocławi, kus oli 2 kuud, sealt Wołówi kaudu Riiga, kus ta juunis 1946 vabastati. Vabanenult tuli ta Tartusse ja asus tööle Kiidjärve veskis, kus töötas lihtsa möldripoisina kuni 1947. a juunini (ametiredelil tõusmine oli Saksa armees teeninutel tehtud võimatuks). Ta teadis, et ühes ja samas kohas töötades vahistab Julgeolek tema kui endise Saksa meditsiiniteenistuse ohvitseri varem või hiljem, ning ta lahkus töölt. Aastatel 1947-1949 varjas ta end Võrumaal Tsooru ja Viitina vahel (mingil ajal ka Läänemaal Kullamaal), liikus ühest talust teise, ravis kohalikke (ka metsavendi) ja sai selle eest süüa ning peavarju. Pallo ütles otse välja, et nõukogude korra heaks tema töötada ei taha ja ta ei hakka tööle enne, kui Eestis on taastatud vana kodanlik kord.
Võrumaal Sadrametsas elades rääkis majaperemees, Pallo kauge sugulane Aleksander Allas, talle talu lähedal varjavast kolmest metsavennast. Need olid alates 1944. a varjavad Eduard Mõttus (35a), kes Eesti Vabariigi ajal oli töötanud piirivalveteenistuses ja Saksa ajal politseikonstaablina, ja Miralda Mõttus (30a). Kolmandaks oli Harri Mõttus (27), kes oli olnud Saksa armees vabatahtlik. Hiljem tuli samasse punkrisse elama ka Voldemar (Volli) Rüütli (40), kes kaitseliitlasena oli metsas alates 1944. a ja oli Saksa ajal olnud Varstu vallavanema abi (Varstu vallavanemaks oli Saksa ajal Valter Pallo vend Ferdinand Pallo). Aleksander Allas palus, et Valter Pallo raviks Miralda Mõttust, kes oli juba pikemat aega verejooksudega raskelt haige. Veel samal õhtul mindi Mõttuste punkrisse, 3 km kaugusel Allase talust. Pallo jäigi sinna punkrisse elama kuni märtsini 1949 ning sai Eduard Mõttuselt endale relvaks automaadi. Ravimeid Miralda Mõttuse tarvis käidi hankimas Ape linnast Lätis. Seda tehti koos Suulätte külas elava Edgar Kattaiga, kelle juures Valter Pallo varjas end märtsist juunini 1949.
Juunis 1949 sai Valter Pallo tuttavaks Auleid Toomsaluga, kes oli tollal Simo Pihlapuu „parem käsi“. Simo Pihlapuud pidasid piirkonna metsavennad endi hulgast kõige kogenumaks ja autoriteetsemaks. Alates 1949. a suvest liitus Toomsalu rühmaga ka Paul Liit.

Paul Liit Aleksei p sündis 11. jaanuaril 1926 Koke külas Haanjas.
Seal lõpetas ta 1940. a 6 klassi. 1941. a sügisel astus ta Väimela Põllumajanduskooli, kus õppis 8 kuud. Oli enda sõnul nõukogude võimu vastu vaenulikult meelestatud massiliste arreteerimiste ja küüditamiste tõttu. Punaste vastu võitlemiseks soovis ta astuda vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke. Ta läbis arstliku komisjoni, kuid arvati välja lühikese kasvu tõttu (168cm), sisse saamiseks eeldati pikkust vähemalt 172cm. Suvel 1943 (17 aastasena) andis ta avalduse võtta end 33. Politseipataljoni, kus ta teenis kuni 1944. a juunini. Võttis osa lahingutest nõukogude vägede vastu Krivasoo piirkonnas, kust ta suvel 1944 deserteerus.
Võimukorra vahetudes sundmobiliseeriti ta juba 1. sept. 1944. a Võrus uuesti, seekord nõukogude armeesse, ja saadeti Narva jalaväepolku, kus ta teenis 2. pataljonis 3. roodus 2. jaos realaskurina. Narvas läbis ta sõjalise väljaõppe ja saadeti oma jaoga Sõrve poolsaarele rindele. Novembris sattus Paul Liit kuulihaavaga vasakus käes Kloogale hospidali (mõnedel oletustel vigastas end ise). Saanud pärast paranemist 7 päeva puhkust, lahkus ta oma sugulase juurde Petseri rajooni Mitkovitsa valda. Rindele ta tagasi ei läinud vaid deserteerus, sõitis Palamusele ja hakkas seal õppima traktoristide koolis ja samas ka töötama. Detsembris 1944. a asus ta end varjama Haanja metsas, salgas, kuhu kuulusid Jaagart Kõiv, Värner Loos, Valmar Loos, Elmar Utsal. Koos varjati end kuni juuni-juulini 1945. 1946. a ta legaliseerus. Legaliseerumisel seadis julgeolek temale, nagu ka teistele legaliseeruda soovinutele, tingimuseks metsajäänute järel nuhkimise ja nende ülesandmise. Liit kanti läbi agentuurtoimikust nr 207 (nimi raskesti loetav, vist Šaakalid). Legaliseerunult töötas ta 1946-1949 isatalus, põigates vahepeal kolmeks kuuks Pärnusse, kus õppis mootorpaadijuhi (teisal laevamehhaanikute) kursustel. Kursused kaotati. Läks edasi Tallinna, et astuda merelaevastikku motoristiks, kuid ei võetud.
1949. a esimeses pooles liitus ta uuesti Kõivu metsavendade salgaga. Passiivne varjamine teda aga ei rahuldanud ja ta lahkus nende juurest aprillis. Paul Liit tahtis võõrvõimu vastu võidelda tegutsedes. Aprillis 1949 korraldas ta üksinda varitsuse ja lasi maha Haanja partorgi Hugo Viso, kes oli olnud märtsiküüditamise kohalik eestvedaja ja innukas elanike kolhoosi sundija. Järgneval kuul lahkus Paul Liit ettevaatuse mõttes Jõhvi Tammiku mõisa, kus töötas põlevkivikaevanduse šahtis kuni juulini 1949. Sealt lahkus ta kellelegi teatamata ja suundus tagasi Võrumaale, kus liitus Toomsalu metsavendadega. Salka võtmisel oli tema soovitajaks koolivend Herbert Virk. Paul Liit oli energiline ja nõudis salga järjepidevat tegutsemist, nõukogude kantseliidis „võitlemist terrorit kasutades nõukogude aktiivi ja riiklike asutuste vastu“.

Elmar Pettai Edgari p (s 1928) elas Haki külas Viitina vallas Pulli talus. Õppis Väimela Põllumajandustehnikumis. Liitus 1949. a märtsis metsavendadest sõpradega, kes olid nende majas sagedasteks külalisteks.

Auleid Toomsalu salka kuulusid veel Luutsnikult pärit vennad Eduard ja Aksel Kirbits.
Eduard Kirbits Jaani p (s 1919) oli teeninud Eesti Leegionis, võimu vahetudes 1944. a läks metsa Bernhard Killeri metsavendade salka.
Julgeoleku vaatevälja sattus Eduard Kirbits augustis 1945 seoses rünnakuga metsavendi jahtinud miilitsavolinik Noortootsile. See sündmus mõjutas mitmete meeste, sealhulgas Toomsalu võitluskaaslase Kalju Kirbitsa metsavennaks hakkamist. Eduard Kirbits suhtles Auleid Toomsaluga tihedamalt alates 1948. a algusest, Aksel Kirbits 1949. a kevadest.

Aksel Kirbits Jaani p (s 1924) läks metsa 1949. a märtsiküüditamise eest, kuna oli kantud küüditatavate nimekirja. Küüditamise eest varjus metsa ka Eduardi ja Akseli isa Jaan Kirbits. Nende talu kogu varaga akteeriti riigi omandisse.

Toomsalu salgale omistatud tegevustest võttis Eduard osa vaid 3 poeröövist, Aksel Kirbits oli seotud enamate sündmustega.

Herbert Virk Eduardi p (s 1924) sündis Vastseliina kandis. Pärast nii ema kui isa surma 1930. alguses võeti ta orvuna isa õe perre Haanjasse. Ta elas kasupojana Viitina vallas Richard Pihlapuu juures, oma tsõtse kodus. Ta oli deserteerunud nõukogude armeest ja hakanud metsavennaks 1947. a, pärast põgenemist kinnipidamiskohast.

Vambola Kuklane Akseli p (s 1931) Ortumäelt Viitina vallast oli metsa varjunud küüditamise eest 1949. a. Oma kodust oli metsa sunnitud lahkuma ka tema isa Aksel Kuklane.

Henn Kirbits Oskari p (s 1933) varjas end küüditamise eest, nagu kogu nende pere. Tema vend Kalju Kirbits (19a) oli tapetud haarangul 1949. a veebruaris. Metsas oli Henn Kirbits vaid pisteliselt teistega kaasas, ehkki julgeolekutoimikutes on teda nimetatud Toomsalu salga liikmeks. Henn Kirbits (16a) Saksa ajal alaealisena mobilisatsiooni alla ei kuulunud. Ta ei elanud metsas pidevalt ja lõpetas varjamise 1949. a lõpus enne talve.