Maikuus metsa läinud Toomsalu Auleid alustas metsavennana tegutsemist juunis 1948, kui Toomsalu Auleid, Virk Herbert ja Kirbits Kalju röövisid Haanja meierei koorevedamisvankrit.

Komsomol Laine Voldemari tapmine 14. augustil 1948. a. Kohalikud elanikud rääkisid metsavendadele juba mõnda aega, et komnoor Laine Voldemar luurab nende järele. K.O. andis teada, et Laine Voldemar käib öösiti pidevalt talu ümbruses metsavendi jälgimas. K.N.-lt ja tema naiselt saadi samuti andmeid, et Laine Voldemar on RJM salajane kaastöötaja ja on pandud metsavendade järele nuhkima. Kõik hoiatasid, et varem või hiljem annab Laine Voldemar nad nõukogude võimuorganitele üles. Samal ajal hakkas noormees ise aktiivselt metsavendadega sidet otsima. Veidi aja pärast leidis aset vahejuhtum, kus ta tulistas Virk Herberti pihta.
Metsavendadele oli teada, et Laine Voldemar käis laupäeviti Kilk Maimu juures ja pöördus hommikul vara tagasi koju. Kirbits Kalju, Virk Herbert ja Toomsalu Auleid korraldasid varitsuse u 1km Kilgi majast. Enne päikesetõusu nägid nad Laine Voldemari jalgrattaga kodu suunas sõitmas. Kui ta varitsuseni jõudis, hüppasid metsavennad rajale, võtsid ta kinni ja otsisid ta läbi. Nad leidsid temalt püstoli TT ja portfelli kirjavahetusega.
Laine Voldemar viidi metsa, u 200 m rajast paremat kätt. Seal korraldati talle ülekuulamine (u 10-15 min), et teada saada, kas ta on Julgeoleku kaastöötaja ja kust ta püstoli sai.
Laine Voldemar eitas Julgeoleku kaastöötajaks olemist ja ütles, et metsavendadega ei ole tal üldse mingit pistmist. Ta tunnistas, et püstoli sai Rõuge miilitsa käest, kuid mis eesmärgil, seda ei öelnud. Ta surmati püstolilasuga pähe. Kaasa võeti tema püstol ja vöörihm. Surnu leiti paari nädala möödudes.

Vaatamata Laine Voldemari kinnitusele, et tal metsavendadega mingit pistmist ei olnud, leidub toimikus vastupidine tunnistus. Noormees oli rääkinud kodus 12. augustil 1948. a, järelikult paar päeva enne oma surma, et käis kusagil Luutsniku kandis simmanil. Läbi metsa minnes oli ta näinud tihedas võsas kahte meest, kellele oli püüdnud juurde hiilida, kuid kes olid põgenenud tema eest. Laine Voldemar oli hakanud neid taga ajama ja tulistanud nende pihta, kuna tema omas taskurelva.

Kas tal relvaluba üldse oli, seda tunnistaja öelda ei teadnud. Ühe põgenejatest oli Laine Voldemar ära tundnud, see oli olnud keegi „Endel“, kes oli tema tuttav ja kes oli varem elanud legaalselt. Kaks eemaldunud meest olid laskude peale teda ka vastu tulistanud.

Laine Voldemari tapmist on kaheaastase vahega pandud omaks võtma koguni kaks meest. Kõigepealt, 1949. a, Meremäe elanik Ots Endel (27a) ja kaks aastat hiljem, 1951. a, Toomsalu Auleid. Ots Endel liikus 1948. a sageli Rõuge kandis, suhtles Virk Herberti, vendade Kuklaste ja paljude selle kandi noortega, süüdimõistmisel käsitleti teda Toomsalu ja Virgi salga liikmena. Kuna Otsa ja Toomsalu antud tunnistused ei kattu, võib vähemalt ühel juhul oletada piinamise teel kätte saadud valetunnistust või ülekuulaja omavoli tunnistuste kirjapanekul.
Ots Endeli tunnistus:

Surnu ülevaatus tuvastas Laine Voldemaril vasema kõrva piirkonnast purunenud kolju, kolju põhimiku luu ja oimuluu, parema silma seesmise nurga juures augu. Kuuliauku otsaees surnu ülevaatus ei märgi.

Ots Endeli süüks pandi ka miilitsavolinik Laatspera Valteri tapmine, mille Toomsalu ütlusel panid toime Pihlapuu Simo salga mehed. Ots võttis omaks ka koos Virk Herbertiga päise päeva ajal toime pandud Riigipanga filiaali röövi Rõuges. Ots Endelile määrati 25a vanglaid.

Varustuskäigud punavõimu pooldajate majapidamistesse.
Septembris 1948 puistasid Toomsalu Auleidi ja Pihlapuu Simo salk (Virk Herbert, Kirbits Kalju, Sprenk Aksel ja Uibo Heino) Pihlapuu Richardi osavõtul Truija majapidamist (sedasama Truijat käis hirmutamas näiteks ka vendade Pilvede metsavennasalk). Talu juurde mindi öösel jalgsi. Pihlapuu Simo lõhkus automaadiga akna, kaasa võeti vajaminevaid asju ja toitu, mis laoti Pihlapuu Richardi vankrile. Kaasa võetud kraam, muu hulgas 3 lammast, viidi metsa majaperemehe hobusega. Toas valvas sel ajal peremeest ja -naist Uibo Heino. Pärast saagi jagamist lahkusid Uibo ja Sprenk eraldi oma varjupaika.

Septembris 1948 läksid Toomsalu, Virk, Kirbits Kalju ja Kirbits Eduard neljakesi Vahtre talu juurde. Toomsalu koos kaaslasega sisenesid majja, kust viisid villa, kangast, toiduaineid ja muud vajalikku. Majaperemeest ja -perenaist hoiti sel ajal luku taga eraldi ruumis. Kogu kraam tõsteti peremehe vankrile, millega Toomsalu ja Kirbits sõitsid suurele teele, et kohtuda seal kahe valvesse jäetud metsavennaga, kes jälgisid ümbrust. Ära võetud kraami viisid nad metsa ja peitsid sinna. Metsast aga oli keegi selle omakorda minema viinud.

Septembris 1948 tühjendasid Toomsalu Auleid, Virk Herbert, Kirbits Kalju ja Pettai Elmar Luutsniku meierei koorevankrit. Paari päeva möödudes kohtuti Virk Herberti kaudu Pihlapuu Simoga, kelle hüüdnimi oli Vana-Jüri. Viimane ütles, et ta vajab mõnikord tegutsemiseks rohkem mehi ja annab siis sellest teada. Kohtumispaigaks jäi üks sihitulp soos, kuhu kinnitati kirjake kokkusaamise kuupäeva ja kellaajaga.
Virk Herbert tegi ühel sellisel kohtumisel ettepaneku hankida koort, teised nõustusid. Nad korraldasid teel varitsuse, peatasid hobuse ja viisid minema 6 koorepütti, mille peitsid metsa ära, hobuse lasid lahti. 3 pütti leidsid nad hiljem üles, ülejäänud 3 olid jälitama asunud hävituspataljonlased üles leidnud ja minema viinud.

Oktoobris 1948 suundusid Toomsalu Auleid, Virk Herbert, Kirbits Kalju, Kirbits Eduard, Pihlapuu Richard ja Pettai Elmar relvastatuna Luutsniku kooperatiivi. Teel lõikasid nad läbi kooperatiivi viivad telefonijuhtmed. Kohale jõudes vaatasid nad koha üle, valvet polnud näha, aknas paistis tuli. Nad sisenesid poehoonesse, kust leidsid eest magava poejuhataja, kelle äratasid üles ja tegid talle ettepaneku kaup neile loovutada. Teisest toast leidsid nad kodanik Metsa koos naisega. Viimastel palus Toomsalu Auleid püsida oma toas ja sealt mitte lahkuda, paremaks äraolemiseks tõi ta neile sinna veini ja küpsiseid. Poest võtsid mehed kaasa palju kaupa, ladusid selle kahele vankrile ja viisid Pihlapuu Richardi majja. Poehoonesse jäänud inimestele öeldi, et nad püsiksid kuni hommikuni toas. Toomsalu Auleid ja Kirbits Kalju viisid oma osa varudest Lepp Alfredi talu lähedale punkrisse.
Sama sündmuse kohta andis tunnistuse ka punaaktivist Mee Alma (Noortoots), keda nöögiti poeröövile kaasa kutsumisega. Naine tunnistas, et õhtul u kl 22 tulid tema poole relvastatud isikud, kellest 3 tulid tuppa ja käskisid tal relva ähvardusel anda neile hobune koos vankriga. Õuele jäänud metsavennad rakendasidki hobuse ette ja käskisid tal endaga poodi kaasa sõita. Tema koos kahe mehega istus vankrisse, kolmas astus ise omal jalal vankri kõrval ja nii liiguti Luutsniku kaupluse suunas. Poest sõideti u 500 m mööda, Kilomani küla servas peatasid mehed hobuse ja andsid viledega metsa märku, kuid metsast vilele vastust ei tulnud ja nad sõitsid tagasi ning jäid pidama kauplusest u 15-20 m kaugusele. Kohale sõitis teinegi vanker, milles istus keegi papi, väikese habemega, kasukaga (Richard Pihlapuu). Mee Alma sõnul kutsuti ta kooperatiivi siseruumidesse kaasa. Seal asusid juba ees ihupesu väel poe juhataja Krjukov ning poe varasem omanik Mets Karl oma naisega. Relvaga sihtides juhtis üks metsavendadest nad kõik Metsa korterisse, kuhu nad paigutati laua taha istuma. Sinna tõi Toomsalu neile kauplusest pudeli veini ja küpsiseid. Iga 5-6 minuti järel käis Toomsalu neid kontrollimas, seni kui teised kandsid kooperatiivist kraami vankritele. Umbes tunni aja möödudes, pärast kooperatiivi tühjendamist, metsavennad lahkusid ja jääjaid hoiatati, et kui nad väljuvad, siis lastakse nad maha, sest kooperatiivi juurde jääb valve. Hoiatuse saanud isikud istusidki neljakesi toas kuni hommikuni. Veendunud, et kedagi pole, teatas Mets sellest juhtumist Julgeolekule ja kell 8 hommikul sõitis kohale auto RJM-st. Oma hobuse leidis Mee Alma üles kolmandal päeval Plaanilt Luige juurest (kes küüditati kulakuna 1949).

Mee (Noortoots) Almal aktiivse punategelasena oli metsavendadega korduvalt tegemist. Mee Alma elukaaslase, miilitsavolinik Adolf Noortootsi olid metsavennad 1945. a kättemaksuks maha lasknud, kuna viimane korraldas koos hävituspataljonlastega metsavendade arreteerimiseks haaranguid, millest kandis ette Võrumaa julgeolekuosakonna ülemale Zagrebalovile. Ettekandeid näeb SIIN

Mee (Noortoots) Alma tunnistas:

Pärast Luutsniku kooperatiivi tühjendamist kohtus Virk Herbert Pihlapuu Richardi ja Pihlapuu Simoga. Otsustati tühjendada Haanja tööstuskombinaati, millega kõik olid nõus. Läksid Toomsalu Auleid, Kirbits Kalju, Sprenk Aksel, Pihlapuu Simo ja Pihlapuu Richard. Nad sõitsid kahel hobusel tööstuskombinaadi hoone juurde. Sealt võtsid nad kaasa villa, nahka, seepi jm, viisid selle metsa ja jagasid omavahel ära. Sprenk Aksel sõitis minema, teised jäid neljakesi: Toomsalu Auleid, Virk Herbert, Kirbits Kalju ja Pihlapuu Simo.

Julgeolekutöötaja Vänter Leonhardi ja hävituspataljonlase Kaljuvee Leo tapmine 5. novembril 1948 Kangsti kooperatiivis.
Oktoobris-novembris 1948 varjas Toomsalu end koos Kirbits Kaljuga Pettai Emilie juures Pulli talus Haki külas Viitinas. Nad pidasid sidet Virk Herbertiga, kes varjas end Kirbits Edgari (hüüdnimega Peremees) talus, samuti Pihlapuu Simo, Uibo Heino ja Sprenk Akseliga, kes varjasid end Ala-Viitinas. Omavaheliseks sidepidamiseks oli neil punker Luha metsas, kus nad aeg-ajalt kokku said. Selles punkris töötati välja Lepistu vallas asuva Kangsti poe röövimise plaan. Plaani järgi pidid röövist osa võtma Sprenk Aksel ühe vankriga ja Pihlapuu Richard teisega.
Järgmisel päeval kokkulepitud ajal pärast päikeseloojangut kogunesid automaatidega relvastatud Toomsalu Auleid, Uibo Heino ja Virk Herbert ning püstolitega relvastatud Kirbits Kalju ja Pihlapuu Simo ühes tühjas majas Kogre metsa lähedal. Seal riietus Kirbits Kalju naistekleiti ja koos suunduti metsa, kus neid kokkulepitud kohas ootasid vankritega Sprenk Aksel ja Pihlapuu Richard. Pimeduse saabudes sõitsid Virk Herbert, Pihlapuu Simo ja naisteriietes Kirbits Kalju kahel jalgrattal ees Kangsti kooperatiivi juurde, et see enda valdusse võtta. Toomsalu Auleid Sprenk Akseliga ja Uibo Heino Pihlapuu Richardiga pidid pärast kaupluse kontrolli alla saamist kauba vankritele tõstma ja ära viima.
Hobustega kaupluse poole sõites tulid neile vastu jalgratastel tagasi pöördunud Pihlapuu Simo ja Kirbits Kalju, kes teatasid, et rööv jääb ära, kuna nad tapsid kooperatiivi ülevõtmise käigus RJM töötaja n ltn Vänteri ja kooperatiivi juhataja Kaljuvee. Virk Herbertist ei teadnud nad sel hetkel midagi. Jälitamisest hoidumiseks mindi kohe laiali. Toomsalu koos Kirbits Kaljuga pöördusid tagasi Pulli tallu Pettai Emilie juurde.
4-5 päeva hiljem kohtasid Toomsalu Auleid ja Kirbits Kalju Virk Herbertit ja Pihlapuu Simot ning rääkisid juhtunust täpsemalt. Kirbits Kalju ja Pihlapuu Simo sõnade kohaselt sisenesid RJM töötaja Vänter ja poe juhataja Kaljuvee juhuslikult poodi just sel ajal, kui nad kõiki poes viibinud inimesi valve alla võtsid. Mehi märgates proovisid Vänter ja Kaljuvee tulistada püstolitest Virk Herberti pihta, kes valvas kaupluses viibivaid inimesi, kuid samal hetkel tulistasid Pihlapuu Simo ja Kirbits Kalju nad mõlemad surnuks.

Tunni aja möödudes saabusid sündmuspaigale RJM Võru rajooniosakonna vanem operatiivvolinik v ltn Polunin koos RJM vägede 260. polgu roodukomandöri, v ltn Stipuraga, RJM Võru rajooniosakonna operatiivvoliniku ltn Sarakejeviga, RJM Võru rajooniosakonna kriminaaljälituse ülema ltn Palkiga, Võru Prokuratuuri uurija Pruuli ja Varstu valla partorgi Kuusiga. Nad tõdesid, et tapetud on:

1. n ltn Vänter Leonhard Emili p 1912, VK(b)P liige, Sõmerpalu valla elanik, eestlane. 20.07.1945-6.11.1948 töötas Julgeolekus. Viimane töökoht oli Põlva operatiivpunktis RJM Võru rajooniosakonnas operatiivvolinikuna. (Partorg Teplenkov mainib teda 1947. a tegutsemas Rõuge operatiivpunktis)

2. Kaljuvee, Leon, s 1905, eestlane, VK(b)P liige alates 1948, hävituspataljonlane, Kangsti kaupluse juhataja Lepistu vallas. Kuna ta oli alati partei ja valitsuse üritustel tõlgiks, oli Kaljuveel „selle riigikorra ülesehituse vaenlastega halb vahekord“. Suulistes mälestustes meenutatakse Kaljuveed samuti metsavendade agara vaenajana. Sooviga metsavendi sisse põletada oli ta süüdanud Hernitsate heinaküüni ja põletanud selle maani maha.

Vänteril oli rinnas 2 kuulihaava, üksteisest u 1,5 cm kaugusel, kolmas kuulihaav vasakus käes, neljas näos ninajuurel. Vänteri taskust leiti 0,33l pudel 40%viina.
Poejuhatajal oli 2 läbistavat kuulihaava paremal ja vasakul rinnas.

Kaljuvee Heino kirjeldus:

Kaljuvee Heino lisas, et kahtlustab tapmises Kallus Kaljut:

Kaljuvee Ülo (s.1931):

Keem Hilda tunnistus:

Morozova:

Teedeosakonna kassiirilt raha röövimine 8. dets. 1948 kell 13.
Kui kassiir oli Rõuges palgad ära maksnud, sõitis ta edasi Luutsniku osakonda. Kirbits Kalju sai teada, millist teed mööda auto sõidab.
Kaassõitja tunnistus:

Toomsalu tunnistus:

Jaanuaris 1949 Valner Eduardi hukkamine.
Valner oli olnud metsavend aastatel 1944-1948 ja varjanud end koos Pihlapuu Simo ja Uibo Heinoga. 1948. a ta legaliseerus. Veetsman Helmi, kellega koos ta end vahetult enne legaliseerumist varjas, teadis öelda vaid seda, et ta varjas end süüdistuse tõttu, et oli Saksa võimudele välja andnud ühe nõukogude aktivisti. Kui naine oli täpsemalt uurinud, vastanud Valner üksnes, et pole sinu asi. Detsembris 1948 legaliseerusid nad üheskoos ja asusid jaanuaris elama Valner Eduardi poole. Pihlapuu Simol oli aga andmeid, et Julgeolek oli legaliseerumisel värvanud Valneri metsavendade ülesandjaks. Pihlapuu ja Uibo kinnitasid, et nad nägid oma silmaga, kuidas Valner oli neid jälitanud.
Valneri tallu suundusid seepeale 5 relvastatud metsavenda, kellest naine tundis vaid kahte: Pihlapuu Simot ja Uibo Heinot. Teisi (Sprenk Akselit, Kirbits Kaljut ja Toomsalu Auleidi) nägi ta esimest korda. 3 talle tundmatut metsavenda suundusid magamistuppa, kus teatasid elanikele, et need on arreteeritud. Neil kästi riietuda ning ühes minna. Majast eemal istuti hobuvankrile ja sõideti Pihlapuu Simo punkrisse Allase metsa Rõuge vallas. Sealsamas viidi järgmisel päeval läbi ülekuulamine. Valneri küsitlemisest võtsid osa kõik metsavennad. Temalt uuriti, miks ta metsast välja läks ja mis ülesande ta selle käigus Julgeolekult sai. Neid huvitas ka naise varjumise põhjus ning kõik tema ja Valneri legaliseerumisega seotud asjaolud. Jõuti otsusele, et Valner tuleb hukata. Uibo soovitas maha lasta ka Valneri naise, kuid et kõik ülejäänud olid selle vastu, lasti ta vabaks. Pärast otsuse vastu võtmist viisid Kirbits Kalju ja Uibo Heino Valneri 2-3 km kaugusele ja lasid maha ühes vanas punkris, mis pidi kevadel ära lammutatama. Vabaks lastud naine kuulis lahkumisel u 2 km eemal lasku, millest tegi järelduse, et Valner lasti maha. Naiselt võeti vanne, et ta võimudele asjast teatama ei lähe.

Auleid Toomsalu tunnistus:

Haarang Kuklase Nikolai talus. 6. veebruaril 1949 olid Toomsalu Auleid, Pihlapuu Simo ja Kirbits Kalju koos paljude teiste noortega kutsutud Ortumäele Kuklase Nikolai tallu sünnipäevale. Kokku oli tulnud ligi kolmkümmend inimest, ka Pettai Edgar oma pereliikmetega ja metsavendadega. Tantsiti kuni hommikuni. Kella nelja paiku varahommikul piiras julgeolekuüksus talu sisse ja toimus haarang. Metsavendadel olid kaasas vaid taskurelvad. Sõjaväelaste operatiivgrupi lähenemisel Kuklase majale panid metsavennad oma relvad laskevalmis ja püüdsid taanduda metsa. Kirbits Kalju langes tulevahetuses. Toomsalu varjus, algul peldikusse, kriitilisemal hetkel väidetavalt isegi lampkasti. Maja kammiti läbi tunde, kuid üles teda ei leitud. Haarangu käigus võeti peolt noori kinni ja viidi Julgeolekusse ülekuulamisele.
Toomsalule teadaolevalt käis organitele toimuvast peost keelt kandmas Kuklaste naaber Labi Lembit.

RJM ettekanne haarangust:

Oma onupoja Kirbits Kalju surma järel varjas Toomsalu end kuni märtsini 1949 üksi. Ta kohtus aeg-ajalt Pettai Elmariga, vahel ühines nendega Kirbits Aksel. Ühel sellisel kohtumisel ütles Kirbits Aksel, et temal lõppesid otsa nii raha kui söök. Tagavarasid otsustati hankida Luutsniku kauplusest.
Aprillis 1949 viis Toomsalu salk Luutsniku kooperatiivist kaupa u 20-30 000 rbl väärtuses.
Mindi mitmekesi: Toomsalu Auleid, Pettai Elmar, Kirbits Aksel ja Pihlapuu Richard. Viimane sõitis hobusel ees, teised läksid kooperatiiivi juurde jalgsi. Täitevkomitee juurde jõudes nägid nad läbi akna, et toas asuvad kooperatiivi öövaht ja kooperatiivi juhataja koos naisega. Nad kõik võeti poe juurde kaasa. Pood osutus tabalukuga suletuks, lukk lõhuti automaadiga ja siseneti kauplusesse, kus kinnipeetud paigutati eraldi ruumi. Neile viidi kostiks veini ja küpsiseid ning kästi hommikuni kohalt mitte lahkuda. Metsavennad ise pakkisid kauba, mida oli sel korral väga palju. Tuli välja, et kooperatiivi oli vahetult enne röövi varustatud. Kaup laaditi algul ühele vankrile, seejärel võeti kasutusele ka poe juhataja vanker. Niiviisi viidi see kahe vankriga Viitinasse metsa, kus jaotati.

Samal perioodil täiendasid Pihlapuu Simo mehed oma varusid Sänna, Krabi, Varstu ja Mõniste kooperatiivist, rööviti Rõuge maksuinspektorit ja Krabi meiereid.

1949. a märtsiküüditamine tõi rahvale ränga leina ja kestva hirmu uute küüditamiste ees. Järgnevatel kuudel levisid pidevalt oletatavad uued küüditamiskuupäevad ja meeleolu püsis pingeline. Selle ärevuse taustal tehti ots peale mitmele märtsiküüditamise kohalikule aktivistile, kes olid küüditamise eel avalikult ässitanud rahvast „kulakute“ vastu.

Enne Toomsalu salgaga liitumist 1949. a juulis pani Liit Paul 27. aprillil 1949 kättemaksuks märtsiküüditamise eest toime Haanja partorgi Viso tapmise. Partorg Viso Hugo tapmise põhjuseks tõi Liit, et viimane tegutses väga aktiivselt nõukogude võimu kasuks, 1945. a võttis ta sageli osa haarangutest metsavendadele.
Märtsis 1949 organiseeris Viso „kulakute“ ja nende perede väljasaatmist Venemaale ning sundis inimesi kolhoosi. Liit Paul tõdes: „Arvestasin selle kõik kokku ja otsustasin aprilli lõpus Viso maha lasta.“
27. aprillil 1949 sai Liit Paul teada, et Haanja valla partorg Viso Hugo tuleb kolhooside moodustamiseks koosolekut pidama. Liit võttis oma automaadi ja läks öösel kella ühe ajal metsa, et vältida juhuslikke nägijaid, ja jäi tee lähedale Visot ootama. Ta teadis, et Viso sõitis sageli seda teed pidi Võrru ja arvestas, et kui partorg kuni lõunani kuhugi ei sõida, liigub ta keskpäeval selle tee äärde, kustkaudu Viso sõidab koju lõunale ja viib igal juhul oma otsuse täide.
Hommikul ta nägi, kuidas partorg sõitis mootorrattal täitevkomiteesse. Mõne aja pärast sõitis ta tagasi mööda teed, mille ääres Liit Paul varitsuses istus. Viso lähenedes sihtis Liit teda automaadist ja kui partorg oli peaaegu temaga kohakuti, tulistas valangu. Viso lasi mootorratta lenksud lahti, pöördus vasakule ja kukkus koos mootorrattaga vasakule teeserva. Liit Paul otsis tapetu läbi ning võttis talt ära 9mm püstoli Parabellum ja masinkirjas poliitloengu teksti. Ta püüdis mootorratast käivitada, et sündmuskohalt minema sõita, kuid see ei käivitunud. Ta jättis sõiduriista sinnapaika ning suundus tagasi metsa.

Komsorg Teder Õilme tapmine 5. mai 1949. Krabilt pärit Teder Õilme (25a) oli enne Rõuge valla komsomolisekretäriks suunamist olnud Varstu vallas põllumajandusosakonna juhataja.
Noore naise ideoloogiline üliagarus, kalduvus jõhkrale tagakiusamisele ja „terav esinemine kulakliku elemendi vastu“ tekitas paljudes kummastust ja viha. Reipa entusiasmiga hävitas ta inimeste elusid, vaenates „kulakuperesid“ ja käies Julgeolekus arreteerimisi taotlemas. Tema julmus jäi mällu ka küüditamiseks kokku aetud inimestele, kelle sõnul ta ei lubanud anda janustele nutvatele lastele laual olevast karafinist joogivett ega lasknud lapsi ruumist välja oma loomulikke vajadusi rahuldama (Hans Sissas. „Meenutused II osa“ lk 36).
Metsavendade teada oli just Teder Õilme olnud ka Kütt Jakobi lese ja laste küüditamise taga (perepea oli aasta varem surnud). Nende tühjaks jäänud elukohta Jaanipeebul täitevkomitee kõrval asus Teder ise elama.

Tederi võimuka õeluse all kannatasid paljud inimesed ja pöördusid mitmel korral metsavendade poole küsimusega, kas ei anna ometi selle sõgeda Tederi asjus midagi ette võtta. Mõned täitevkomitee töötajadki püüdsid komsorgi kuidagi ohjeldada, mis ei jäänud ka partorg Movitsal kahe silma vahele:

Oma võimu proovis Teder Õilme kehtestada ka Toomsalu Auleidi üle, kelle suhtes ta polnud vist päris ükskõikne. Kui Toomsalu end mõjutada ei lasknud, läks Teder Julgeolekule tema peale kaebama ning hakkas taga kiusama tema vanemaid, et sundida neid poega üles andma.
Ehkki Toomsalu lahkus 1948 veebruari lõpus Läänemaale, käis Teder aprilli alguses omal algatusel Julgeolekus tema peale kaebust vormistamas.

Protokoll Tederi küsitlemisest Julgeolekus:
(Küsitleja on operatiivvolinik Panikovski Nikolai)

Teder Õilme ei unustanud Toomsalule viidata ka oma salajases ettekandes Julgeolekule ja Võrumaa parteikomiteele 1948. a novembris, milles ta nõudis Elstein Arveti arreteerimist.
Kroon Viia, kelle sünnipäeval Toomsalu Auleid rahvalikku laulu laulis, küüditati Siberisse koos perega.

Toomsalu Auleidi tunnistus Tederi tapmise kohta:

Tederi tapmise asjus andis järgmisel päeval tunnistuse ka julgeolekunuhiks hakanud „kulaku“ poeg Labi Lembit:

Sündmuspaiga ülevaatus toetab pigem Toomsalu tunnistust: metsavennad viibisid toas tükk aega, enne kui läks tulistamiseks, teise tuppa oli jäetud sinel, mille taskus oli kotike padrunitega ja Saksa vintpüssi puhastamise varras. Tulistatud oli mitu kuuli aknast välja ja üks kuul aknast sisse (seda tegi 18 m kauguselt täitevkomitee juures postil seisnud sõdur, kuuldes majas tulistamist). Tulistajad lahkusid kiiruga ja maha oli tilkunud verd:

Oma tunnistust esitades andis Labi Julgeolekule üles kõik talle teadaolevad metsavennad ja nende abilised, teiste hulgas ka oma onu Pettai Edgari. Kuigi vahepeal kaldus jututeema kõrvale, avaldas Labi küsitluse lõpus ise soovi täiendavalt metsavendi ja nende abilisi nimetada, loetledes lisaks veel kümmekond nime. Ta tutvustas Julgeolekule ka metsavendade asukohta:

Järgmisel päeval, 6. mail 1949, korraldas Julgeolek haarangu, mille käigus arreteeriti Labide naabri Kuklase Nikolai pojad Valter ja Hugo. 9. mail röövisid julgeolekutöötajad koolipingist ka kolmanda venna Viktori, keda prooviti edutult sundida metsavendade äraandjaks. Valter saadeti Venemaale vangilaagrisse 25, Hugo ja Viktor mõlemad 10 aastaks. Haarangu tarvis andis Julgeolekule andmed Labi Lembit.
Toomsalu palus kätte haavatud Pettai Elmarit ravima varasema sõjaväearsti Pallo Valteri, kes seejärel nende rühmaga liitus.

Labi Lembitu tapmine. Labide pere (Ortumäe Tootsi talust) oli „kulakutena“ kuulunud 1948. a Venemaale väljasaatmisele, kuid jäänud siiski viimata. See-eest arreteeriti perepea ja pandi aastaks vangi, suutmatuse eest tasuda ülikõrgeid põllumajandusmakse. Nõukogude võimu silmis armu otsides hakkas osa pereliikmeid julgeolekunuhkideks. Kuuekümnendatel aastatel endale personaalpensioni nõutades kinnitas Labi Lembitu ema, et nad tegid Julgeolekuga koostööd ja said selle eest tasu.

Märtsi algul 1949, pärast Kirbits Kalju surma veebruarikuises haarangus, käis Toomsalu külas Sarapuu Heljutil. Seal kirjeldas Toomsalu haarangut täpsemalt ja ütles kõigi pereliikmete juuresolekul, et metsavendade asukohta käis üles andmas Labi Lembit. Toomsalu lisas, et kui ta Labi kätte saab, siis õiendab temaga arved. Labide jalgealune läks pärast reetmisi kodukülas sedavõrd tuliseks, et kogu pere lahkus hirmuga Võrru. Labi Lembit asus Võrru elektrijaama turbatööliseks.

Labi Lembitu hirmu reeturimaine ees ja soovi võimudele meele järgi olla kinnitab oma informatsioonilises teadaandes ka Rõuge valla partorg Movits Robert:

Mai alguses 1949. a võtsid metsavennad kinni L.V. talu lähedal luusinud Labi Lembitu ning neil kinnistus kahtlus, et viimane oli saadetud neid jälitama.

Labi Lembit kandis Julgeolekule ette:

Samal kuul sai Toomsalu salk teate Savioru elanikult L.A.-lt, et Labi Lembit on koos julgeolekusõduritega käinud metsas ja näidanud kätte metsavendade võimalikud varjamiskohad.

Maikuu 17. päeval 1949 viibisid metsavennad sepp Sarapuu talus, jõid seal veini ja heitsid seejärel heinaküüni puhkama. Mõni aeg hiljem tuli nende juurde Sarapuu noorem poeg ja teatas, et tallu on oma asjadele järele tulnud Labi Lembit, lisades ühtlasi, et tema suhtes peab olema ettevaatlik. Ta soovitas metsavendadel märkamatult lahkuda. Toomsalu äratas seepeale üles Pallo Valteri ja Pettai Elmari ning koos otsutasid nad Labi Lembitu kinni võtta. Nad tõusid kõik kiiresti üles ja piirasid maja sisse, et Labi kinni püüda. Labi väljus koos vanaperemees Sarapuuga majast, kuid metsavendi silmates jooksis majja tagasi ja peitis end ära. Mehed asusid ootama, et ta ise majast välja tuleks, kuid Labi ei tulnud. Seepeale otsisid metsavennad talu läbi, leidsid ta pööningult üles ning viisid õuele. Nad sidusid Labil käed kinni, võtsid ära dokumendid, raha ja käekella, mille andsid Labi palvel üle vanaperemees Sarapuule. Pärast seda juhtisid nad Labi relvatoru ees Kirbits Edgari majja (mis tribunali dokumentides on märgitud Kirbits Oskari majaks). Sinna kogunesid kokku kõik salga liikmed. Talle korraldati ülekuulamine, kus nõuti, kelle ta on üles andnud ja kas ta töötab Julgeoleku heaks. Kui Labi valetas, et ta pole metsavendadele kunagi midagi halba teinud, lõi Toomsalu teda kaks korda vemblaga ja pärast vembla murdumist 3 korda käega näkku.
Moodustati välikohus.
Kohtunikuks valiti Pallo Valter, prokuröriks Toomsalu Auleid, advokaadiks Kirbits Aksel. Kõik osapooled ära kuulanud, mõistis kohtunik Pallo Valter Labi Lembitu reeturina surma. Otsus - surm poomise läbi - kuulutati välja üksmeelselt, teisi ettepanekuid ei nimetatudki. Otsusega nõustusid ka Toomsalu Auleid ja Kirbits Aksel. Koos suunduti kilomeeter eemale metsa, kus ülesandja poodi kuuse külge. Pärast alla võtmist tegi arst Pallo Valter kindlaks Labi surma, surnu pandi hauda ja haud aeti kinni. Kohtumõistmises Labile osalesid Toomsalu Auleid, Virk Herbert, Kuklane Vambola, Pettai Elmar, Kirbits Aksel, Kirbits Henn ja Pallo Valter.
Pärast Labi hukkamist läksid metsavennad igaüks iseteed.

22. juunil 1949 enne koitu lasti automaadist maha hävituspataljoni võitleja Kasakas Oskar. Virk Herbert, Kuklane Vambola ja Kirbits Aksel rääkisid, et nad olid läinud tantsupeole, automaadid kaasas. Purjus hävituspataljonlasest kauplusevalvur Kasakas Oskar oli nad ära tundnud ja üritanud nende pihta tule avada.
Tunnistaja Tiks Aksel:

Surmatõend:

Kirjeldus: kõik kolm metsavenda olid olnud paljajalu. Esimene – keskmist kasvu kõhna näoga, heledate juustega, u 26 a, mustas mantlis, musta mütsi, pruunide pükstega
teine, kes tulistas Kasakast - keskmist kasvu, habeme ja vuntsidega, 40 a, mustas mantlis ja hallide pükstega
kolmas – keskmist kasvu, u 36 a halli mantliga, mustade pükstega

Juuni lõpus 1949 omastasid metsavennad Krabi meierei koore 6 km Rõugest.
Metsavendade käitumist on kirjeldanud partorg Movits Robert:

Juulis 1949 liitus Toomsalu rühmaga Liit Paul. Koos Virk Herbertiga viisid nad Haanjast hukkamisele Koke k/n esimehe Koger Fritsu, põhjuseks viimase tegevus märtsiküüditamisel ja inimeste kolhoosi sundimisel.

Liit Paul koos Virk Herbertiga suundusid 4. juulil 1949 kell 11 päeval Koke külanõukokku. Algul tahtsid nad siseneda majja peaukse kaudu, kuid et neid ei märgataks, otsustasid siseneda läbi elutoa, kus nägid istumas kaht naist ja üht meest. Sisse astudes käsutasid nad Kogeril käed üles ja viisid ta koridori, kus otsisid ta läbi ja võtsid ära külanõukogu pitsati. Kogerile midagi ei selgitatud, viimane aimas põhjust ja palus, et teda maha ei lastaks. Liit vastas, et täna viime ühe, homme ülejäänud. Koger ei vastanud seepeale midagi. Juuresolnud naistele ütles Liit Paul, et kui küsitakse, kes Kogeri ära viis, siis öelgu, et Läänemaa mehed.

Koger juhiti külanõukogust 6-7 km kaugusele metsa, liikudes mööda metsaradu või metsaserva Viitina mõisast Plaani poole, 4 korral ületati maantee. Möödaminnes küsiti ühest talust kaasa labidas. Jugu metsa jõudes lasid nad Kogeril seal endale haua kaevata ja käskisid palvetada. Kui Koger oli palve lugemise lõpetanud, tulistas Liit Paul talle automaadist 3 lasku südame piirkonda ja Koger suri silmapilkselt. Laip maeti maha u 1 m sügavusele.
Kogeri tapmise põhjuseks nimetati tema teeneid nõukogude võimu ees. Kogerist u 1,5 km kaugusel elanud Liit Paul kinnitas, et 1946. a hävituspataljoni kuuludes käis Koger metsavendi haaramas ja arreteerimas, k/n esimehena ajas inimesi kolhoosidesse ja oli olnud ka üks küüditajaist.

Majas viibinud naiste tunnistus:

Üks naistest jooksis kohe juhtunust teatama A. H.-le, kes eemal heina niitis. Seejärel jooksis ta Tammsaare kolhoosi, mis asub u 30m Koke k/n-st ja helistas sealt Haanja valla täitevkomitesse.
Kommunistliku noore C.H. tunnistus:

Liit Paul oli Koke külast pärit.

Tunnistus Koger Fritsu kohta:

Labide tagaotsimine.
Pärast ülesandja Labi Lembitu nö „kadunuks jäämist“ jätkas metsavendade vaenamist tema perekond.
Pihlapuu Richard andis nädal pärast Labi Lembitu hukkamist teada, et Labid lähevad oma sugulaste pulma Haanja lähedal Purka külas. Toomsalu Auleid ja Virk Herbert teadsid seda kohta. Lepiti kokku, et metsavennad piiravad kohale jõudes talu ümber. Nad teadsid, et pulmaliste hulgas võib olla ka hävituspataljonlasi, seetõttu võtsid nad tarvitusele kõik abinõud, et keegi ei saaks talust märkamatult lahkuda.
Talule lähenedes oli seal aga kõik vaikne, tuled olid kustus, magati. Metsavennad otsustasid siiski talus viibijaid kontrollida.
Labide sugulase P.L. pulmapäeval, 25. juunil 1949, umbes kell 23 õhtul magas pruut meheisa talu pööningul oma mehe kõrval, kui öösel ilmusid sinna mingid tundmatud isikud, näitasid neile taskulampidest tuld näkku ja vabandasid siis väga noorte ees häirimise pärast. Seejärel soovisid, et magage rahulikult, ning lahkusid. Hommikul küsis naine meheisa käest imestunult, kes need öised külalised olid. See vastas, et käisid mingid korteri kontrollid ja otsisid Labi perekonda. Tema oli öelnud, et Labid on ära Võrru elama kolinud ja sugulasi ei külasta. Mehed olid seepeale lahkunud.

Labisid leidmata külastasid metsavennad Haanjas Liit Pauli abilisi, kus neid kostitati, ning lahkusid tagasi Viitina k/n alale. Teel Viitinasse kohtasid nad 60 aastast J-d, kellel Liit Paul teadis olevat Saksa kuulipilduja MG. Metsavennad vestlesid mehega ja mõne aja pärast naases viimane koos pojaga, kes kandis kuulipildujat ja andis selle üle metsavendadele. Jutuajamise järel liiguti edasi, Kirbits Edgari tallu jõudes asuti saadud kuulipildujat puhastama.

Haanja kooperatiivi rööv 28. juunil 1949. Haanja kauplust tühjendasid ümbruskonna metsavennad 1947-1949. a kokku kolmel korral.
Esmalt pandi paika tegutsemisplaan. Kavatseti jaguneda 2 gruppi: esimesed pidid kauba valmis panema, teised saabuma kohale hobuvankritel kraami ära viimiseks.
Järgmisel päeval pärast päikseloojangut suundusid Haanja poole kaheksa meest: Toomsalu (automaadiga), Virk Herbert (püstoliga), Pettai Elmar (automaadiga) ja Liit Paul (automaadi ja püstoliga Parabellum) läksid jalgsi ees, neile järgnesid veidi aja pärast kahel hobuvankril Kirbits Aksel (automaadiga), Kirbits Henn (automaadiga), Kuklane Vambola (automaadiga) ja Pallo Valter (automaadiga). Umbes 1km Haanja kooperatiivist oodati hobuvankritel tulijaid järgi. Liit Paul ja Virk Herbert läksid Haanja valla täitevkomiteesse ja lõhkusid telefoniside, seejuures veristas Liit Paul kogemata aknaklaasiga sõrme. Ülejäänud, st Toomsalu Auleid, Pettai Elmar, Kirbits Aksel, Kirbits Henn ja Kuklane Vambola suundusid kooperatiivi juurde ja piirasid selle ümber. Veidi hiljem saabusid ühel hobuvankril Pallo, teisel Virk ja Liit. Et valvet ei paistnud olevat, püüdsid Toomsalu Auleid, Liit Paul ja Kuklane Vambola siseneda akna, ülejäänud aga ukse kaudu. Äkki avas teisele korrusele varjunud valvur automaadist tule, metsavennad andsid tuld vastu. Seejärel tulistamine katkes. Akent ega ust avada ei õnnestunud, mistõttu Liit Paul lõhkus peldiku akna ja sisenes sealtkaudu koridori. Sees tundus talle, et keegi koridoris liigutas ja ta tulistas sinna paar lasku. Ta avas seestpoolt ukse. Paar meest jäid välja valvama. Sisenejad otsisid läbi poe juhataja korteri ja hakkasid lõhkuma vaheust, mis viis sealt edasi kaupluseruumidesse.
Samal ajal kui nad ust lõhkusid, piirasid julgeolekusõdurid õues maja sisse. Esimesena sisenenud Liit Paul, Virk Herbert ja Kirbits Henn süütasid sees lambi, Pettai Elmar oli parajasti läinud välja vankrite juurde kottide järele, Toomsalu remontis oma automaati, mille oli ust lõhkudes katki löönud, kui ootamatult avati kaupluse pihta igast küljest tuli. Tulistati kuulipildujatest ja automaatidest. Läbi lae tulistas poeruumi ülakorrusele taandunud valvur, haavates Virk Herbertit rinda ja näkku ja Kirbits Hennu kätte. Metsavennad andsid vastu paar valangut läbi katkilöödud peldikuakna. Mehed haarasid kaasa mõned šokolaaditahvlid, suitsupakid, Virk Herbert ka pudeli likööri, millega kostitas hiljem Liit Pauli (operatsiooni juht Burakov kinnitab oma ettekandes, et metsavennad olid kaupluses olles 2-3 pudelit likööri ära joonud). Vältimaks endi täielikku ümberpiiramist, tormasid mehed Toomsalu märguande peale välja. Kõigil õnnestus viga saamata uksest välja joosta ja metsa varjuda, sest nagu kõik tunnistajad hiljem väitsid, vihisesid kuulid kõrgelt üle pea.
Rünnaku algul vankrite juures olnud Pettai Elmar hüppas hobuse selga, et sellega minema sõita, kuid hobune tema all tulistati surnuks. Metsavennad jätsid vankrid maha ja varjusid. Toomsalu koos Palloga liikusid läbi metsade Viitinasse Pihlapuu Richardi tallu, kus kohtusid Virk Herbertiga, sealt edasi Pettai Emilie juurde. Teel said nad kokku Kuklane Vambola, Pettai Elmari ja Kirbits Akseliga, kellel samuti oli õnnestunud pääseda, Liit Pauli ja Kirbits Hennu kohta neil esialgu teateid ei olnud. Toomsalu Auleid, Pettai Elmar ja Pallo Valter suundusid Pettai tallu, Kuklane Vambola, Virk Herbert ja Kirbits Aksel aga läksid Markvardt Ida poole. Järgmisel päeval kohtusid kõik kuuekesi Markvardt Ida juures, kuhu peagi saabus ka Liit Paul koos Kirbits Hennuga. Nad olid varjunud viimastena ja suundunud Haanja elaniku Rebase Leo poole, kus nad sidusid kinni Kirbits Hennu käehaava ja veetsid öö. Liit Paul ütles, et ta lõhkus poodi sisse murdes oma automaadi ja viskas selle minema, püstol jäi poodi laua peale. Vankritesse jäid Pallo Valteri kott ravimitega, 1 paar alaealise kummikuid, üks pintsak, mõned jahukotid ja Kirbits Hennu kingad.

Haanja kooperatiivi valvanud Bandiitide hävitamise pataljoni liikmete, Meremäe elanike Luht Aleksanderi (1927) ja Plaks Elmari tunnistus:

Sellest röövist oli Julgeolekule aegsalt ette teatatud. Ühe RJM ettekande teatel oli Haanja kooperatiivi juhataja Rätsep lülitanud metsavendade kauplusse sisenemisel sisse Julgeolekuga ühendust pidava raadiojaama. Selle märguande peale saabus sõjalis-tšekistliku operatsiooni läbiviimiseks kohale operatiiv-sõjaline rühm RJM Võrumaa osakonna ülema asetäitja Burakov G. G. juhtimisel. Täpsemalt on operatsiooni kirjeldatud RJM operatiiv-agentuur ettekandes:

Toomsalu Auleidi salga purustamine aga äpardus ja kõigil metsavendadel õnnestus põgeneda.

Juuli alguses 1949 puistasid Liit Paul, Virk Herbert, Kuklane Vambola, Pettai Elmar ja Pallo Valter nõukogude aktivisti Alma Mee (Noortootsi) majapidamist.

Juuli keskel samal aastal võtsid metsavennad oma valdusse taas koorepütid Luutsniku meierei koorevankrilt.

Haarang Pulli talus 23. juuli 1949.

Pulli talus Pettai Edgari ja Emilie juures viibisid metsavennad sageli. 18. juunil oli perepoja Pettai Elmari sünnipäev, kuhu kogunesid alati ka metsavennad.
Toomsalu:

Juulis 1949. a teatas Pulli talu peremees Toomsalule, et umbes 20. kuupäeva paiku on tema talule oodata haarangut. Pikemalt talus viibinud metsavennad lahkusid metsa. Oodanud metsas haarangut umbes 3 päeva, tuldi kuuekesi (Toomsalu Auleid, Pallo Valter, Liit Paul, Virk Herbert, Pettai Elmar ja Kuklane Vambola) 23. juulil 1949 siiski sauna. Perenaine küttis parajasti sauna, metsavennad kogunesid tuppa, kui Elmar vahipostil märkas äkki, et talu piiratakse ümber. Mehed hüppasid akna kaudu välja aeda, kus sõjaväelased avasid põgenejate pihta tule ja põgenejad vastasid samaga. Tulevahetus kestis u 10-15 minutit. Tapeti Pettai Elmar, Virk Herbert ja Kuklane Vambola. Teinud kindlaks, et talu on ümber piiratud ja välja murda pole võimalik, õnnestus tulevahetuse alguses kubemesse haavata saanud Toomsalu Auleidil ja Liit Paulil peita end aida alla. Pallo Valter kaevus heinaküünis heintesse, kus sai läbi seina tunginud juhuslikust kuulist pähe haavata. Vahistatud perenaiselt Pettai Emilielt nõudsid tallu tunginud sõjaväelased pingsalt, mitu metsavenda rünnaku alguses talus oli. Perenaise kinnitus, et vaid kolm surma saanut, päästis ülejäänud kolme mehe elu. Ehkki haarangu järel oli osa sõdureid jäetud ka järgmiseks päevaks tallu valvele, õnnestus ellujäänud metsavendadel järgmise päeva lõuna ajal märkamatult talust lahkuda.
Kolm päeva pärast haarangut said nad lõpuks ühenduse Pihlapuu Simo ja Koemets Augustiga, kelle punkris kohtusid nad päev hiljem ka Pallo Valteriga. Pihlapuu Simo ja Koemets August kohendasid haavatud Toomsalu Auleidi tarvis korda punkri soo servas ja kandsid tema eest hoolt. Liit Paul ja Pallo Valter lahkusid tuttavate juurde Sadra külla, kuid olid juba järgmisel öösel tagasi, kuna Sadras oli keegi tapetud ja seal käisid haarangud ning oli oht juhuslikult kinni kukkuda. Toomsalu lahkus punkrist edasi Rõugesse.

Julgeoleku raport tšekistlik-sõjalise operatsiooni kohta Pulli talus Viitinas, Võru rajoonis:

Pettai Emilie saatis oma noorimad lapsed teele, astuma omapead 12 km kaugusele Krabile vanaema juurde. Ülejäänud pereliikmed viidi kõik Võrru Julgeolekusse. Pettai Emilie lasti mõne aja möödudes koos Leidaga koju, Pettai Edgar koos kahe vanema tütrega saadeti Siberisse vangilaagreisse. Noorem tütar Pettai Leida lasti koju vaid ühel eesmärgil: et ta reedaks metsavennad. Tüdruk aga põgenes ja hakkas elama koos metsavend Kirbits Akseliga.
Toimunud haarangu järel ei külastanud Toomsalu Auleid Pulli talu kuni talveni. Detsembris 1949 lõi Pettai Emilie uuesti Markvardt Gustavi kaudu Toomsaluga ühenduse ja kutsus teda enda poole. Aastavahetuse 1949/1950 võtsid Pulli talus koos vastu Toomsalu Auleid, Pettai Emilie, Kirbits Aksel ja Pettai Leida.

Pulli talu haarangu järel hindas Toomsalu salgana tegutsemise jätkamist ohtlikuks ja võttis vastu otsuse varjata eraldi:

23. septembril 1949 tapeti RJM Harjumaa osakonna ülema asetäitja major Sisas Eduard ja tema elukaaslane Vildo Aliide. Julgeolekumajor Sisas Eduard oli augusti lõpust kuni 23. sept. 1949 puhkusel oma venna Sisas Aleksandri juures Sadra külas Rõuges.

22. septembril 1949 viibisid Toomsalu Auleid, Pihlapuu Simo, Uibo Heino ja Sprenk Aksel Rõuge vallas Sadra küla juures metsas ja tahtsid sõita Tsooru, kuid ühtegi masinat teel ei tulnud. Pihlapuu Simo ja Uibo Heino suundusid seepeale Sadra külla juttu ajama. Toomsalu koos Sprenkiga jäid metsa, olles eelnevalt Pihlapuuga kokku leppinud kohtumiskoha. Umbes kell 1 öösel tulid Pihlapuu ja Uibo külast tagasi ja rääkisid, et Sadra külas oma venna talus on parajasti puhkusel julgeolekumajor Sisas. Pihlapuu Simo teadis talu asukohta ja julgeolekumajor Sisas otsustati järgmisel päeval sihikule võtta.
Hommikul suundusid kõik neljakesi Sisase venna talu juurde (NB! kõik tunnistajad räägivad 3-st, mitte 4-st ründajast). Nad lähenesid talule läbi põõsastiku, veendumaks, et julgeolekumajoril ei ole valvet välja pandud. Kiiresti peeti plaani anda valang kuulipildujast, et sundida Sisast jt majast välja jooksma. Arvestati, et maja ühte külge tulistades jooksevad elanikud välja teiselt poolt, kus siis metsavendade välja pandud varitsus saab Sisase maha võtta.

Olukord muutus käigupealt kiiresti ja kujunes omasoodu.
Parajasti sel ajal, kui metsavennad plaani pidasid, väljus major Sisas koos paari sugulasega majast ja suundus vana talumehe juurde, kes pani tee ääres vilja rõuku. Pihlapuu Simo vaatas binoklist ja tundis Sisase ära. Ajanud hulk aega vanamehega juttu, hakkasid kõik neli inimest tulema mööda teed otse metsavendade suunas. Kui tulijad olid lähedale jõudnud, tulistas Pihlapuu Simo Sisase pihta automaadist lasu, kuid padrun kiilus salve kinni. Selle heli peale ütles üks tulijaist, et põõsastes miski krabistab, vist lind. Märganud inimesi, viskusid mõned teelolijaist kraavi ja üks tulistas sealt metsavendade pihta. Viivitamatult jooksis Uibo Heino metsast välja tee peale ja avas nende pihta tule. Toomsalu võttis samal ajal valve alla Sisase sugulase, küsides, kas tal relva on, millele sai eitava vastuse. Ta käsutas mehe pikali ja käskis maas püsida. Samal ajal jooksis Pihlapuu Simo omakorda rõuku teinud vanamehe juurde ja ütles midagi vanamehele, mille peale viimane pöördus tagasi Sisase majja. Metsavennad ei kuulnud, mida Pihlapuu vanamehele ütles, kuid et koer haukus ja ründas Pihlapuud, arvasid nad, et ta palus koera ära viia.
Uibo jooksis veelkord üle tee, hüppas kraavi teisele poole Sisast ning tulistas 3-4 valangut, tappes kraavis Sisase ja tema elukaaslase (tunnistaja andmetel tulistas Uibo umbes 3 meetri pealt, kuid arstlik ülevaatus kinnitab, et surmavad lasud on tehtud mitte lähemalt kui 20m)
Surnud Sisaselt võttis Uibo ära tema püstoli.
Keset seda segadust tulistas keegi ootamatult Pihlapuu Simot jalga. Metsavennad varjusid arvatava tulistaja suunas tuld andes külateest põhja jäävasse metsa. Selle käigus kaotati Pihlapuu Simo silmist. Kui Simo puudumine ilmsiks tuli, jäädi teda järele ootama, kuid teda ei tulnud. Aeg läks ja lõpuks oldi sunnitud lahkuma ilma temata. Eemaldudes hõikas Uibo Heino Simot palju kordi, kuid vastuseks oli vaikus. (Tunnistaja sõnul hõigati kedagi Aadu-nimelist. Toomsalu ainukesena tunnistas, nagu oleks Simo pärast haavata saamist lahkunud teest teisele poole vastassuunas. Kõigi ülejäänud tunnistajate sõnul lahkus haavatu koos varjuvate metsavendadega samas suunas).

Sisas Aleksander Jakobi p tunnistus:

Sisas Eduardi venna tunnistus:

Kohale saabunud julgeolekuesindajad küsitlesid sündmuskohal viibinuid. Selgus, et ründajateks olid olnud 3 tundmatut relvastatud meest, kes kõik varjusid pärast tapmist teeäärsest kuusistikust põhjasuunda jäävasse metsa. Neid koeraga jälitades leidis operatiivgrupp 1 km kauguselt tihedast metsaalusest põõsastikust haavatuna ühe kolmest ründajast. Lähenemisel ja ümber piiramisel avas haavatu püstolist tule Julgeoleku koeraajaja seersant Vedernikovi pihta. Viimane tappis haavatu automaadivalanguga.

Tapetu juurest leiti automaat 3 padrunipidemega ja püstol „Walther“.
Operatiivgrupp viis tapetu fotografeerimiseks ja tuvastamiseks ENSV RJM maakonnaosakonda. Võrru julgeolekusse kutsutud naaber tundis surnus ära Pihlapuu Danieli poja Pihlapuu Simo ehk Samueli, kes oli metsavend alates 1944. a.

Sündmuskoha ülevaatus Sisase tapmise paigas:

Sisas Eduard töötas julgeolekuorganites alates 27.11.44. Mõnedel andmetel oli ta 1946. a RJM Võrumaa osakonna ülema asetäitjana (ülemaks sellal Vassiili Zagrebalov) seotud Võru kooliõpilaste vabadusvõitluse mahasurumisega, mille käigus paljud koolilapsed saadeti Siberisse sunnitööle. Võru kooliõpilaste vabadusvõitlusega olid Toomsalu metsavendadest rohkem või vähem seotud Kuklane Valter ja Kirbits Kalju.
PDF

Pärast Sisase tapmist läks Toomsalu Auleid ligi nädalaks elama Pihlapuu Aaro punkrisse.

1949. a 22. septembril röövisid Kirbits Henn, Kirbits Aksel, Kirbits Eduard ja Pärli Elmar kella 16.30 ja 17.00 vahel Luutsniku kauplust. Metsavennad astusid poodi ja käsutasid kõigil kohalviibijatel käed üles. Kasak Richard sööstis uksest välja ja tapeti samal hetkel lasuga pähe. Ülejäänud kohalviibijad koos poemüüjaga viidi kuuri ja pandi sinna luku taha. Tühjendati kaubariiulid, millel olid kummikud, kangarestid, paberossid, pesu ja rahalaegas.
Vankri kraamivedamiseks võtsid nad ühelt külamehelt. A. V.:

Mööduvad traktoristid vabastasid kuuri kinnipandud inimesed. Side oli lõhutud ja Julgeolekule helistamiseks tuli sõita Ruusmäele.

7. dets. 1949 Kangsti kaupluse rööv. Uibo Heino küsis Toomsalu Auleidilt kolme meest endaga poeröövile kaasa. Järgmisel päeval läks Toomsalu Auleid koos Kirbits Eduardi ja Kirbits Akseliga kohta, kus nad videvikus kohtusid Uibo Heino ja Koemetsaga. Hobuvankriga saabus kohale Kasak Kalju, kelle vankris istus Uibo Heino elukaaslane Tatrik Linda. Sõitnud umbes 3 km, tulid neile vastu 2 tundmatut purjus inimest. Metsavennad hüppasid vankrilt maha ja liikusid Kangsti poe juurde jalgsi. Kasak Kalju sõitis üksi hobusega edasi. Enne kooparatiivi jõudmist visati traat üle telefonijuhtmete ja maandati see telefoni rivist välja viimiseks. Kohale jõudnud, nägid nad kohapeal ees teist vankrit, milles ootas Lett Eduard. Mehed pakkisid poes kokku kõik, mis neil vaja oli. Seejärel sõitsid vankrid poe kõrvale, asjad laoti vankrisse ja sõideti Sännasse, sealt edasi ühte heinaküüni, kuhu kraam maha laoti. Hiljem jagati see küünlavalgel, kõik oli hästi nähtav. Valmis saanud, umbes kell 7 või 8, tõstis Kasak Kalju oma kraami vankrile ja lahkus koos Uibo Heino ja Tatrik Lindaga. Lett Eduard koos Koemetsa ja oma kraamiga lahkusid oma teed. Toomsalu Auleid koos Kirbits Eduardi ja Kirbits Akseliga viibisid küünis kuni õhtuni, pimeduse saabudes läksid tagasi Viitinasse.
Kangsti poest saadud petrooleumlambi tahist õmbles Toomsalu endale padrunitasku.

Kooperatiivi valvuri, Bandiitiide hävitamise pataljoni liikme Ermel Augusti tunnistus:

Krabilt Külluse kolhoosist viidi 1949 sügisel septembris minema üks küüditatule kuulunud siga ja oktoobris üks lehm.

4. nov 1949 käidi Tiks Edgari, Rõuge piimaühistu esimehe ja Säde kolhoosi juhatuse liikme majapidamisest varustust hankimas:
4. nov 1949 u kl 19 koputati talu uksele Viitinas Suure-Mäel. Kasutütar läks uksele vastu ja küsis, kes seal on. Järgnes vastus tugeva aktsendiga vene keeles, et öine kontroll. Sisse tulid 2 tundmatut relvastatud meest, kes nõudsid elanikelt majaraamatut. Need esitasid majaraamatu, tulijad silmitsesid seda ja teatasid siis, et majaelanikud on arreteeritud. Üks neist hakkas toast nööri otsima. Leidnud pika nööri, võttis ta oma taskust noa ja lõikas nööri kolmeks väiksemaks jupiks, millega sidus mehel, naisel ja nende kasutütrel käed selja taha. Pika nööri ühe otsa sidus käte nööride külge, teise aga voodiotsa külge. Tegutsejat kirjeldatakse kui pikka, tugeva kehaehitusega, u 45 a, ümara näoga meest, kes vene keelt rääkis tugeva aktsendiga. Mõnesid venekeelseid sõnu ta ei teadnud ja asendas need eestikeelsetega. Kui Tiks Maria (kes oli pärit Pihkva rajoonist) hakkas temaga rääkima eesti keeles, tegi mees näo, nagu ei ei saaks aru. Teine mees vaikis. See oli u 25 a, kahvatu näoga, kõhn. Lisaks oli kuulda, kuidas köögis rääkisid vaikselt veel mõned mehed ja naised. Nemad olid tõenäoselt Tiksile tuttavad, sest kinnihoitavate juurde nemad ei tulnud.
Mees istus toas ja võttis Tiks Mariaga üles jutu poliitilistel teemadel. Ta ütles, et hiljemalt pooleteise kuu pärast algab sõda. Röövi lõpus küsis mees petrooleumi. Köögist petrooleumi võttes imestas ta, et seda nii vähe oli ja läks sellega teise tuppa. Kaasa ta seda ei võtnud, järelikult määriti sellega taldu, et koer jälge üles ei võtaks. Kaasa viidi: hobuse rakmed, raadiovastuvõtja, naiste talvemantel, naiste plüüsmantel, meeste ülikond, käekellasid ja äratuskell, tekk, meeste kummikuid 2 paari, sealiha, jahu, õunu ja mett. Kogu kraam viidi minema Tikside hobusega.